Vanemuine toob lavale Sofi Oksaneni näidendi „Kui tuvid kadusid”

Laupäeval, 28. veebruaril jõuab Vanemuise suures majas publiku ette uuslavastus “Kui tuvid kadusid”.  Sofi Oksaneni näidendi toob Eesti vaatajate ette Vanemuise draamajuht Tiit Palu, kunstnikutöö teeb Eugen Tamberg, valguskujunduse Andres Sarv, muusikalise kujunduse Toomas Lunge, videokunstniku töö Andres Keil ning näidendi on eesti keelde tõlkinud Maimu Berg. Mängivad Sten Karpov (Edgar), Linda Kolde (Juudit), Reimo Sagor (Roland),  teistes osades on Marian Heinat, Andres Mähar, Margus Jaanovits, Hannes Kaljujärv, Maria Kallaste ning Markus Dvinjaninov.

„Kui tuvid kadusid” jätkab Eestit puudutavat teemaderingi, millega Oksanen alustas romaanides “Stalini lehmad” ning “Puhastus”. Vanemuise teatri jaoks on see juba teine lähem kokkupuude Sofi Oksaneni loominguga, aastal 2010 esietendus “Puhastus”, mille lavastas Liisa Smith.
“Kui tuvid kadusid” tegevus toimub Eestis kolme okupatsiooniaastakümne jooksul ehk aastatel 1941-1965 ning teemadeks on armastus, petmine, sõda, võimuvahetused, kohandumine võõra võimuga, reetmine jne. Oksanen vaatleb läbi kahe peategelase õnnetu abielu lähemalt ühe eestlaste põlvkonna vastuolulist võitlust ellujäämise, õnne ja armastuse eest.
Lavastaja Tiit Palu sõnul on „Kui tuvid kadusid“ on antiikselt võimas lugu inimestest ja nende saatustest läbi aegade ja režiimide sõjast tänase Eestini. Palu sõnul paelub teda selle materjali puhul kõige enam reetmise ja eri režiimidega kaasatöötamise teema. „Eesti kirjanduses pole seda teemat nii armutult veel käsitletud. Keegi pole varem kõrvutanud nii selgelt saksa ja vene okupatsiooni sarnast repressiivsust. Olulisel kohal on meie lavastuses ka propaganda teema, millega tegelevad kõik valitsused ja režiimid. Tegemist on väga meisterlikult jutustatud looga, kus tunded ja mõistus on tasakaalus ning mis mõjusalt näitab kuivõrd Saksa, Nõukogude ja Eesti propagandakeel on üks ja seesama: kujundid, stilistika, sisendusjõu ja ainsa tõe taotlus. Teatrile on tähtis olla kohaks, kus kaalutakse eri tõdesid –  seda nii kunstilise tõlgenduse mõttes kui ajaloo seisukohalt,“ avab Vanemuise draamajuht oma lavastajakreedot.