Vanemuine on lugude vestja. Tema juured on sügaval Põhjala pärimuskultuuris. See laulik, võlur ja šamaan on mõnedes müütides ka loitsude ja luule jumal, kes sündis kosmilisest munast maailmaloomise hetkel. Vanemuist teatakse kui vana ja tarka meest, kellel on võimas maagiline hääl ja pikk valge habe. Tuleb tuttav ette? “Sõrmuste isanda” autor J. R. R. Tolkien leidis Põhjamaade mütoloogiat uurides Vanemuise ehk soomepäraselt Väinämöise ning lõi sellest kangelasest oma lugude ühe peategelase Gandalfi. Vana Põhjala müüt sai endale 20. sajandi kultuuris  uue elava vormi. Niimoodi toimub see ka Vanemuise teatris, mis ühendab endas traditsioonilist ja tänapäevast, luues sellest uut. Teater – see ongi ju lugude jutustamine. Vanemuine on lugude teater. Ülikoolilinnas Tartus 1870. aastal asutatud esimene eestikeelne teater Vanemuine asub otse Eesti kultuuri südames. Vanemuine on Eesti teatri traditsioonide looja, hoidja ja kandja, aga ka teatriuuenduste käivitaja. Siin on 145 aasta jooksul teinud oma parimad teatritööd Lydia Koidula, Karl Menning, Eduard Tubin, Kaarel Ird, Ida Urbel, Ülo Vilimaa, Mati Unt, Jaan Tooming, Evald Hermaküla ja paljud teised.   Vanemuine on Eestis ainulaadne, sest ainult siin töötavad kõrvuti kolm žanri. Teatri repertuaaris on nii draamalavastused, klassikaline ballett, kaasaegne tants kui ka ooper, operett ja muusikal. Püsirepertuaaris on pidevalt umbes 50 erinevat lavastust. Tartus on teatril neli mängupaika — Vanemuise suur maja, kaunis art noveau stiilis väike maja, black-box tüüpi Sadamateater ja Teatri Kodu Tartu Mänguasjamuuseumi majas. Semiootikust metsaeestlane Valdur Mikita ütleb oma raamatu “Lingvistiline mets” sissejuhatuses: “Hea raamat on nagu lõpmatusse avanev kuur, mille tagasein on ära kukkunud.” Veelgi paremini võib see käia hea teatri kohta, sest teatrilava ongi just niisugune kuur – portaal, mis ulatub põhjatusse kultuurikõiksusse, ammutab sealt lugusid ja mängib neid oma seinte vahel meile ette.

Kohtumiseni teatris!