«Zucco»: üksiminemise odüsseia
Täna jõuab Vanemuise Sadamateatri «musta kasti» ühe 20. sajandi dramaturgia tähtnime, prantsuse dramaturgi Bernard-Marie Koltési (1948-1989) viimane näidend «Roberto Zucco».
Draamateksti aluseks on reaalselt elanud itaalia päritolu nooruk-sarimõrvar, kelle käe läbi hukkusid nii korrakaitsjad kui oma vanemad ja kelle isikust inspireerituna on sündinud teoseid teisteski žanrites. Loo toob lavale Eesti nooremaid lavastajanimesid, Tiit Ojasoo.
Eesti lavale jõuab prantsuse näidend itaalia päritolu noorest sarimõrvarist. On selle tüki mõistmisel oluline mõelda ka rahvuslikele stereotüüpidele?
Ei ole. Teiste rahvuste mängimine teatris õigustab ennast minu meelest ainult komöödias. Nagu totakas prantslane või jobust itaallane või midagi säärast. Inglismaal on isegi komme, et venelasi mängides räägitakse vene aktsendiga. See on ikka väga pööratud loogika, mis kokkuvõttes ei anna juurde mitte midagi.
Loomulikult on rahvuslikud eripärad olemas. Koltési tegelased toetuvad aga kindlasti laiematele arhetüüpidele, millest annavad tunnistust kas või «Zucco» tegelaste nimed. Tal ei ole kupeldaja Pedro või libu Natasha. Tal on lihtsalt Kupeldaja, Libu, Vend, Õde.
Info, et lugu on alaealisest sarimõrtsukast, võib viia mõttele, et tulemas on midagi teravalt sotsiaalkriitilist? Või teistpidi küsides: kas Roberto koletute veretööde põhjus on pigem sotsiaalset või psühholoogilist laadi?
No ühiskonnakriitilist teatrit on minu meelest üldse Eestis võimatu teha. Meil lihtsalt puuduvad erinevad ühiskonnagrupid, mis saaksid üksteist kritiseerida. Meil ei ole töölisi, vaeseid, rikkaid, põllumehi ja linnamehi eraldi ühiskonnakihtidena.
Asja teine pool on see, et kindlasti ei ole Zucco ka ainult isiksuse psühholoogia lahkamine, sest minu meelest on tänases maailmas isiksuse ja ühiskonna probleemid nii tugevalt omavahel põimunud, et seda ei saa nii lihtsalt võtta, need jõujooned ja paralleelid ei ole nii sirged ja ühesed.
Sarimõrvar, olgu ta siis parem või halvem kui ühiskond, aga kes peaks ikkagi olema negatiivne tegelane, süüdistab selles näidendis kõiki teisi: hoopis teie, kõik inimesed, teie olete mõrvarid! Ja kõik naised armastavad teda.
Koltés ise ütleb, et ta peab oma näidendeid väga selgeteks. Kas määratlesite oma ülesannet kui selle selguse suurendamist või pigem uute saladuste-sõlmede otsimises?
See selgus Koltési juures on selline nipiga asi. Ta on jah väga selge, aga selleks, et see selgus laval kätte saada, tuli enne väga suured kaared läbi teha. Nii et me käisime koos trupiga ikka väga kaugetes kohtades ära. Kuigi kokkuvõttes tuli ta ikka enam-vähem selline, nagu ta esimesel lugemisel tundus.
Miks te ei tahtnud plakatile ühtki žanrinimetust?
Tunnetan seda näidendit kui autori elu viimast pingutust, mis selle kirjutamiseks tuli teha. Samas on siin ka midagi pooleli jäänut. Seepärast on raske siit midagi ära võtta või selgitada. Paar asja olen ise juurde lisanud, samas pole ma ühtki sõna välja kärpinud. Kuna Koltés ise pole žanrit määranud, miks peaksin mina seda määrama?
Kuivõrd tegemist on meie vaatajale siiski täiesti võõra materjaliga, ehk oskate nimetada mõnd tuntud klassikateost, mille maailm võiks «Zucco» omaga haakuda?
Jah, kaks kirjandusteost on tõesti meelde torganud. Üks on Homerose «Odüsseia», teine on Ibseni «Rahvavaenlane». Rohkem vast «Odüdsseia», samasugune ränd ja üksiminemine, erinevate tüüpide ja nähtustega kohtumine.
Lavastaja Tiit Ojasoo ja kunstnik Ene-Liis Semper on Vanemuises hiljuti teinud kaks suurt muusikaliprojekti. Kas «Zucco» on teie biograafias täiesti «teine rida»? Jagate üldse oma tööd gruppidesse?
Jah, kahte suurde gruppi. Ühed on õnnestunud, teised ebaõnnestunud. Mõlemas grupis on praegu võrdselt… umbes.
Ühest küljest muidugi jätkan ka «Zuccos» nende põhimõtete juurutamist, mida olen ennegi püüdnud järgida. Näiteks seda, et kõik, mis laval toimub, peab olema huvitav ja vaheldusrikas, nii et publikul oleks tahtmist kogu aeg lavale vaadata.
Kuigi ma pole siiani teinud ühtegi lavastust samas ruumis, kõik mu seitse või kaheksa lavastust on olnud erinevaid ruume pidi kondamine, on mul seekord tunne, et see on üldse esimene lavastus, mis ma teen.
«Roberto Zucco» on näidend, mida viimastel kümnenditel on laias maailmas erakordselt palju mängitud. Millisena võiks täna esietenduv teiste taustal välja paista?
Kuna ma ise pole ühtegi näinud, on raske öelda. Aga niipalju kui ma pilte olen vaadanud, on mul miskipärast tunne, et mujal on see kõik vägivaldsem. Kuigi kakeldakse ka meie tükis, aga mujal on see kõik kuidagi üheselt Zucco vastu. Et vaadake, oli sihuke tüüp. Mina olen väga Zucco poolt. Tema jõu ja tema julguse poolt. Jah, võib öelda, olen isegi kade ta peale.