Loe

«Zucco» on särav näitemäng

Postimees

Teatrifestivalile «Draama 2003» on koguni kaks Eesti teatrit valinud esindama Tiit Ojasoo lavastuse: Vanemuine «Roberto Zucco» ja Eesti Draamateater «Inishmore’i leitnandi». Järgnevalt tuleb juttu esimesest, millega Postimees avab ühtlasi draamafestivali lavastusi tutvustavate lugude sarja.

Tiit Ojasoo, miks te valisite lavastamiseks «Roberto Zucco»?
See on äärmiselt jõuline ja kirglik näitemäng. Õigem oleks isegi öelda, et see on särav näitemäng, selle näitemängu tuum on väga särav.

Miks valis Vanemuine festivalile esindama just «Roberto Zucco»?
Võib-olla lähtus Vanemuine trupi arvamusest, sest trupp peab seda eelmise hooaja kõige õnnestunumaks lavastuseks Vanemuise teatris. Kuna minu koostöö trupiga sujus väga hästi, oli meil kõigil üle hulga aja hea teatritegemise tunne.

Mida see teie jaoks tähendab – esindada Vanemuist?
Loomingulise inimesena on mulle muidugi oluline, et minu tööd äramärkimist leiavad. Vanemuise repertuaar on aastaid olnud Eesti paremaid ja ma loodan, see pole allakäigu tunnuseks, et ma seekord «Zuccoga» seda teatrit esindan.

Kuhu te paigutaksite oma lavastuse praeguses Eesti teatripildis?
Ma arvan, et see erineb praegusest teatripildist küll. Sest ühelt poolt on teatrit vallanud well-made-play’de ehk n-ö tarbeteatri laine ja teisalt tehakse Eestis jätkuvalt kirevabasid tükke.
Ma arvan, et «Robeto Zucco» on publiku suhtes ausamalt tehtud, kui eesti teatris tavaks on. Ma ei keskendunud sellele, kuidas rahvale nalja teha või kuidas nende käest piletiraha välja petta. Ma tegin nii, nagu mulle õige tundus. See ongi praeguses eesti teatris haruldane nähtus.

Milliseid lavastusi soovitate vaatama minna?
Ma ise lähen kindlasti vaatama festivali aukülalise Edmuntas Nekroshiuse «Othellot». Festivali programmi kuuluvatest lavastustest julgen soovitada Adolf Shapiro lavastust «Isad ja pojad», kus Marko Matvere roll on üle igasuguse prahi.

14.08.2003