Loe

William Shakespeare, Kambja tüdruk ja Viimsi noormees

SLÕhtuleht

“Meie proovid ei lõpe kell kolm päeval või kell üheksa õhtul – meil läheb öösel veel mitu tundi otsa,” muigab näitleja Andres Dvinjaninov. Üle teab kui pika aja mängib ta oma kaasa Marika Barabanštšikovaga ühes lavastuses. Sedapuhku Tartu Vanemuises. Shakespeare – “Nagu teile meeldib”.
“Koos mängimise juures on üks hää asi: pärast proovi saab rääkida, mis on, mis oli, mis võiks olla,” lausub Dvin. Kõnelemise ajal üritab ta kahe peaproovi vahelise supipausi aegu Shakespeare´i väärikat nime kandvas kohvikus kausitäie supiga hakkama saada. Vanemuise uuslavastus on Viimsi valla elaniku ja Nukuteatri kunstilise juhi ühemõtteliselt Kambja valda Rebasele pikemasse komandeeringusse paigutanud. Marika ja poolteiseaastase Mattheuse mõistagi ka. “Me oleme maakad,” muigab Dvin. “Kambja vald ja Viimsi vald. Sõidame kogu aeg.” Rebasel need hilisõhtused proovijätkud käivadki, kas või köögilaua taga.
Sarnased köögilauaproovid kui vanemuislastest grand old duetil Herta Elvistel ja Lembit Eelmäel? Naer. “Seal, arvan ma, räägib Herta, meil aga räägib Andres,” kõlab Marika malbe kommentaar. “See on kindlasti teistelgi näitlejapaaridel,” pakub Dvin ning osutab kõrvallauda, kus justkui selle fraasi näitlikustamiseks peavad proovijärgset lõunatundi Piret Simson ja Tambet Tuisk.
Kui Emajõe Suveteatri mullune mustlassuvi välja arvata, siis viimati mängisid Marika ja Dvin Vanemuise laval koos hea mitu aastat tagasi: lavastuses “Charlotte koob võrku”. “Seal olin mina siga ja tema oli ämblik, ja me üksteist armastasime,” annab Dvin teada. “Jah,” kajab Marika järele. Paus. “Ühest küljest on tore, et koos mängime, aga teisest küljest kahju ka: oleks omas peas rolli välja mõelnud ja siis valmisprodukti Andresele näidanud,” ohkab Marika. “See üllatus jääb nüüd ära.”
Seevastu käib koduses atmosfääris kange vastastikune nõustamine. Marika: “See käib kõva häälega.”. Dvin: “.ja tundide kaupa.” Supipaus.
“Minule on see ülimalt kasulik, muidu läheks lihtsalt koju, avaks õlle ja televiisori ja kõik,” jätkab Dvin.
“Aga nüüd on nii, et keegi on teatrist koju kaasa tulnud, ja sa ei saa teatrist loobuda, vaid istud siinsamas õlle ja televiisori kõrval ja paratamatult läheb jutt selle peale, et selles stseenis nii ja teises naa.”
Marika naeratab malbelt. Tema on teatrivestlustes see pool, kes igal õhtul suisa palub, et teemat üles ei võetaks. “Ta üritab absoluutselt igal õhtul öelda, et palun ära räägi. Et kas või teeks pool tundi nii, et ei räägiks,” naerab Dvin. “No aga siis on mul just nimelt vaja rääkida. Tema seepeale, et ei, palun, kõik – nüüd on minu aeg. Nojah, oled päev otsa proovis ja laval, isegi süüa ei saa rahulikult. ja siis tahab teine rääkida!” Dvin pööritab teatraalselt silmi.
Pausikoha täidab Marika: “Ja isegi duši alla ei saa rahulikult minna!”
Dvin muigab: “Üleeile käisin Marikal tõesti kogu aja järel ja ta oli meeleheite äärel – ta tahtis nii omaette olla. Noh, ja ka proovi vaheajal teeb ta näo, et tal on oma asjad ajada, ning jookseb eest ära!” Naer.

Mattheus vanaisa Dima kantseldada

Rebaselt Tartusse võetakse suund poole kümne paiku hommikul ja tagasi jõutakse tublisti pärast kümmet. Sel ajal, kui Marika ja Dvin Tartus Shakespeare´iga mässavad, tegutseb teisipäeval poolteiseaastaseks saanud poeg Mattheus Rebasel. Vanaisaga. “Meil on hiilgav vanaisa Dima, kes teeb Rebasel kümnetunniseid päevi,” kiidab Dvin. “Dima on mu kasuisa,” särab Marika. Dvin jätkab: “See on müstika – Dimal ja Mattheusel on üks ja sama tempo. Dima on 74aastane ja tal on aega. Panevad riidesse, lähevad jalutama. Nad on juba vähemalt kuuskümmend kaheksa korda käinud vaatamas, kuhu see külatee viib. Ja siis käinud sama palju vaatamas, kuhu see metsatee viib. Jube hästi saavad hakkama.”
Dvini taskutelefon on Mattheuse pilte pilgeni täis. “Siin on Mattheus suursilmaonu – pool aastat tagasi oli mees nihukene.” särab Dvin üle näo, kui väikse Dvini pildigaleriid näitab.
Pärast tänast esietendust lubab Marika Mattheusega koju jääda ja üksnes etendusi tegemas käia. “Tema hakkab tegelema lavastusega “Mattheus”,” poetab Dvin. “Tore, et see võimalus oli, palju tööd ja nüüd koju tagasi,” lisab Marika napilt.
Et aga alatasa katab vanemuislanna Marika Tallinna-Tartu maanteed, on temast kujunenud pea geniaalne asjade pakkija. “Et on laps, siis tuleb kogu aeg asju pakkida,” sõnab ta. “Mustlaselu moodi, aga päris paljud elavad niiviisi.” Sellele vaatamata lõikaks ta suurima heameelega tolle maantee vähemasti 80 kilomeetri võrra lühemaks. Tüütult pikk sõit.

Dvin jätkab Poulseniga

Mitu Shakespeare’i nood kaks nüüdse Finn Poulseni lavastusega kahe peale kokku loeks? Dvin põrutab enda kontole tükki kaheksa suure sõnameistri loominguga etteastet. Marika lisab kolm.
Kui Poulsen Tartu Shakespeare´iga ühele poole saab, rändab ta Nukuteatrisse Selma Lagerlöfi “Trollpoissi” tegema. “Teeme Hannes Kaljujärvega duublit, mängime trollpoissi ja jutustajat,” ütleb Dvin.
“Mis järgmisel hooajal saab, ma veel ei tea,” lausub Marika. “Kui juba kolm asja on repertuaaris, siis saab minust küll Kambja tüdruk.” Dvin jääb mõistagi Viimsi poisiks edasi. Šeikspiirlik supipaus otsas.

21.01.2005