What’s a buzz, tell me what’s happening?
Millalgi 70ndate keskel olla «Vanemuise» teatrikülastajate konverentsil Kaarel Irdilt küsitud, et miks teater «Jesus Christ Superstari» ei lavasta. Hea demagoog ja diplomaat, nagu Ird oli, kostnud ta, et andke mulle lauljad, siis teeme.
Nii mõnigi ohkab, et jälle üks artikkel «Jesus Christ Superstarist». Tõesti, ligemale aasta jooksul on Eestis avaldatud umbes 50 artiklit, kuid paraku on lõviosa neist keskendunud etenduse saamisloole.
Kui etenduse lavastaja Georg Malvius demonstreerib veenvalt, kuidas meedia mõjutab masse (reporterite hulgad ja pressikonverentsid kohe peale Jeesuse vangistamist), siis üks osa meie pressist on veenvalt näidanud üles oma saamatust just lõppresultaadi – lavastuse – kajastamisel.
Apostlite hõige
Tundub, et kodutöö on kriitikutel jäänud tegemata, muusikat ja libretot pole (üle)kuulatud/loetud. Näitena kriitiku lause: «Üllatav oli seegi, et Koiksonile väga vähe lavaaega oli antud, lootsin rohkem teda kuulda.» ?! Appi! Kuidas suhtuda kriitikusse, kes näiteks «Jevgeni Onegini» ooperietenduse järel kurdab, et Tatjana oleks võinud rohkem laulda?!
Pealiskaudsust saab varjata lihtsalt ärapanemisega («maotuim slaavi estraad», «ei emotsioone ega eesmärke», «lõtv ja vaimuvaene lavastus»).
Üks kebjam teadjamees aga nõuab muusikale «karmimat hiphop-tõlgendust» ja imestab, et Jeesusel pole «spirituaalse revolutsionääri hääl»! Nüüd tahaks küll apostlite sarnaselt hõigata: «What’s a buzz, tell me what’s happening?» Tõesti, armsad sõbrad, mis te sumisete, mis lahti on?
Hipiajastu märk
Kui tulevased Sir Andrew ja Sir Tim kirjutasid 1970ndal rockooperi «Jesus Christ Superstar», ei mõlkunud neil meeles menu-muusikal. Nemad kirjutasid lihtsalt loo Jeesuse viimasest seitsmest elupäevast, kus nii muusikaliselt kui dramaturgiliselt on võtmetegelaseks Juudas.
Kõik kulmineerub Juuda küsimuses enne reetmist: «Sa tahad, et ma teen seda! Aga kui ma ei lähe ja rikun kõik sinu plaanid?» Inimlik, inimeste konflikt (võrdle sama situatsiooniga Leonid Andrejevi jutustusest «Juudas Iskariot»).
«Jesus Christ Superstar» on hipiajastu märk. 70ndate alguse Eestis, Lätis ja Leedus omandas see märk aga sootuks teise, põrandaaluse varjundi. Võimud konfiskeerisid väljamaalt saadetud plaate (1971. aastal oli Tartus olemas ilmselt ainult üks teose originaalplaat).
1972. aasta kevadel toimunud Kaunase ülestõusu-järgne tagakiusamislaine tõi paljud Leedu hipid suveks Eestisse. Tartus Vana Tiigi ühika keldris laulsid/mängisid Olegas Zacharenkovas ja Vytautas Kernagis mitmeid kordi terve rock-ooperi Tartu tudengitele ette. Keegi ei mõelnud kommertsist, see oli tõeline underground, omamoodi vastuhakk, aga kindlasti sündmus.
Sündmust läksin otsima ka Vanemuise vabaõhulavastuselt. Kaks nähtud etendust ei petnud ootusi. Tartu publik nägi kirglikku vaatemängu, mis sujus ja pulbitses, sosistas ja kisendas. Seda vaatamata lausa ekstreemsetele vihmahoogudele ja ainult kümnele soojakraadile (lausa küünilise ilkumisena tundusid kriitikute teravmeelsused, et vihm oligi etenduse peategelane ja abiline).
Esinejate professionaalsusele ja kogu lavastusmeeskonna kõrgtasemele lisandus veel eriline koostöövaim ja tulemuseks oli harvanähtav etendus, tõeline suursündmus.
«Vanemuine» lunastas aastatetaguse Irdi antud veksli. Ja tuli sellega suurepäraselt toime, auvõlg on vääriliselt tasutud!