«West Side Story» – hull lugu sassis inimestest

New York, mis New York. «Keeled, mis proovide ajal laval kõlanud, on soome, inglise, vene ja eesti keel,» muigab täna Vanemuises esietenduva «West Side Story» lavastaja Ain Mäeots. «Ja minu meelest keegi vandus korra laval ka saksa keeles.»
Et West Side’i lugu nii internatsionaalsed mõõtmed võtnud, istub kinni balletitrupis, kus nii lätlasi kui ka soomlasi. «Absoluutselt rahvusvaheline,» kiidab Mäeots naerdes.
Ühesõnaga, newyorklik rahvaste paabel on kohal. Kuid pole mõtet teha tavakohast banaalsevõitu eeldust, et valgete new-yorklaste kamp Reaktiivid ja Puerto Ricost pärit immigrantide Haid võiksid lavaliste territooriumivõitlustega viidata näiteks Lasnamäe või Annelinna eesti ja vene seltskondade konfliktidele.

Metropoli koondub saast

«Kui me hakkaksime otseseid viiteid tegema – see oleks kõige labasem asi, mida me saaksime teha,» naerab Mäeots. «See on ju mäng. Üldistus tuleb hoopis teiste asjade pealt. Kõige magedam oleks, kui äkki keegi räägiks laval vene aktsendiga.» Pealegi – võrukast lavastajale ei paku mingi ähmane venelaste ja eestlaste konflikt sendigi eest huvi. «Võib-olla ei lähegi tõesti see teema mulle korda,» süütab lavastaja sigareti. «Ja võib-olla ei peagi minema.» Ning rõhutab teab-mitmendat-korda järjest maagilist sõna «mäng». Et siis mäng?
«Algne mõte on ikka see, et see on hull lugu sõgedatest inimestest,» räägib ta. «Seda enam, et sellises kuradi hüpermetropolis, nagu on New York. Koht, kuhu on koondunud igasugune saast. Elukeskkonna mõttes kõige saastasem koht. Sellises kogumis tulevad kõik pinged mitu korda teravamalt esile. Plahvatusohtlik segu.» Paus. «Minu jaoks pole see tükk pateetiline. Noored ei ole k-u-n-a-g-i pateetilised! Või tunned sa mõnd pateetilist noort?» Vastuseks saab lavastaja energilise pearaputuse. «Pateetikat teevad vanad kooliõpetajad, näiteks kirjandusõpetajad,» jätkab Mäeots energiliselt. «West Side’i noorte lugu on hoopis midagi muud ja meie püüame sellele pihta saada.» Uus paus. Kas ennast mäletab Mäeots ikka sellisena, nagu on noorteloo tegelased? Väidab, et mäletab. Ja väga hästi. Nii eputavat krellrohelist ülikonda, millega ilmub lavale West Side’i Riff, tal mõistagi ei olnud. «Aga midagi sama edevat küll,» muigab Mäeots. «Ruuduline püks, valge sokk, Eesti king ja alt kummiga nahktagi. Ja tukaga soeng, sorakil juukselondid taga kui Gunnar Grapsil. Ühesõnaga – ülbe nooruk. Samasugused on praegu laval.» ?estid ja miimika, millega Mäeots oma kunagist eputrillafrisuuri kirjeldab, kõlbaks edukalt näitlejameisterlikkuse tundi maksimumhindele kandideerima.
Seda aga, et lavastaja Mäeots oleks ülbe noorukina alatasa sinise silmaga ringi patseerinud, pole tal kahjuks võimalik memuaaridesse kirja panna. «Olen osanud sellistest situatsioonidest diplomaatiga välja tulla.» Kas põhjus polnud hoopis selles, et nooruk Mäeots oli teistest pikem? Naer. «Seda ka, olin suurem ehk!»
Muusikalirindel rabeleb lavastaja Mäeots oma teatrikarjääri jooksul teist korda. Kui hea mitu hooaega tagasi «Inetut» tegi, sai muusikalile pihta. «Tänu muusikajuht Peeter Konovalovile tekkis arusaam, sest enne ma ei teadnud, mis muusikalitegemine on,» pajatab ta. «Muidu ei oleks ma saanud «West Side Storyt» teha, kui ma poleks «Inetu»-kooli läbi teinud. Muusikal nõuab hoopis teistsugust lähenemist – laulmine muusikalis pole lihtsalt laulmine. Pole ju nii, et mina lavastan ära sõnalise osa, liikumisjuht teeb liikumise ja laulmisega tegeleb kontsertmeister. Ei ole nii. See kõik on üks tervik.»

«Igavuse üle ei kurda.»

Teadagi, muusikalilavastuse lavavalmiks praavitamine on tiba hullumeelne tegevus. Nõrganärvilistele ei soovitaks. «Esimene kohtumine kogu trupiga.» pööritab Mäeots silmi. «No ikka jahe oli.» Kerge ebakindluse varjas lavastaja mõistagi ülima asjalikkuse taha. Sest vaatamata kõikvõimalikele projektidele on Mäeotsal «West Side’i» aegu käsutada tema lavastajaelu seni suurim trupp. Ergastav kogemus? «Igavuse üle ei kurda,» muigab Mäeots.
«West Side’i» puhul ajab loo keerukamaks seegi, et koosseise on mitu. Üks teeb läbi ja teine teeb läbi: kord Nele-Liis Vaiksoo, siis Hanna-Liina Võsa, kord Janika Sillamaa, siis Helen Hansberg. Karm – kõik justkui korduks kogu aeg. «Jah, aga see on hädavajalik,» sõnab Mäeots. «Et see pole projektitükk, vaid repertuaarilavastus, siis teisiti ei saa.»
Asi, mida Mäeots enne proove kõige rohkem pelgas, olid noored popartistid, kelle muusikajuht Tarmo Leinatamm osadesse valis. Et siis kaks Mariat Nele-Liis Vaiksoo ja Hanna-Liina Võsa, kaks Tonyt Koit Toome ja Rolf Roosalu ning lisaks veel Janika Sillamaa ja Lauri Liiv. «Nad olid mulle täiesti tundmatud inimesed, kuid asjata kartsin: ma ei mäleta, et kunagi varem oleksid proovid olnud nii lõbusad ja huvitavad,» räägib Mäeots. «Ma ei eelista neid näitlejatele, aga nendega tööd teha on hästi värskendav. Ning nad on hästi töökad. Nende suhtumine on väga professionaalne.» Pikk paus.
«Arvan, et draamalavastaja peakski elus tegema paar muusikalavastust, sest see on tohutult hea kool,» tähendab ta. «See on ülivajalik. Sest – kui on koos tants laul ja dialoog, peavad need asjad ka koos töötama. Vastasel juhul lavastus ei sünni.» Kõik. Mäeots tuhiseb proovi. Tema mustas lavastajaportfellis istub tegelikult juba järgmine muusikalavastus – suvine setu ooper.

Menuk juba enne esietendust

Vanemuise suures majas täna esietenduva muusikali «West Side Story» piletid on kuni mai lõpuni broneeritud ja välja müüdud, mistõttu pannakse tänasest müüki sügiseste etenduste piletid. Septembrist detsembrini mängitakse seda muusikali korda kuusteist.
«West Side Story» jääb Vanemuise teatri püsirepertuaari: lähema nelja kuu jooksul antakse sellega 24 etendust. «West Side Storys» mängivad vaheldumisi Mariat Hanna-Liina Võsa ja Nele-Liis Vaiksoo ning Tonyt Koit Toome ja Rolf Roosalu.
Lavastab teatri draamajuht Ain Mäeots, muusikaline juht ja dirigent on Tarmo Leinatamm, kunstnik Riina Degtjarenko, valguskunstnik Palle Palmé Rootsist ja koreograaf Jüri Nael, lavavõitlusstseene seadis Rein Oja.
Muusikalilavastuses osaleb Vanemuise teatri sümfooniaorkester, balletitrupp, ooperikoor, samuti mitmed laulvad draamanäitlejad ja näitlevad ooperisolistid.
Vanemuislastest astuvad vaatajate ette Andres Mähar, Riho Kütsar, Helena Merzin, Tõnu Kattai, Jaan Willem Sibul, Karmen Puis jpt. Väljastpoolt teatrit osalevad lavastuses veel Lauri Liiv, Janika Sillamaa, Bert Pringi jmt.