Wendy Waller – “Võluflöödi” öökuninganna
Kui mustanahaline ooperilaulja Wendy Waller Vanemuise “Võluflöödis” Öökuningannana lavale astub, piisab juba tema kohalolekust, et publik ahhetama hakkaks.
Kui me päev enne etendust kohtume, vabandab Waller, et ta peab õige pea koju puhkama minema. “Kui laulja endast maksimumi ei anna, võib publik sama hästi kodus telekat vaadata,” on tema põhimõte.
Näiteks pakkus “Võluflöödis” muidu saksa keeles laulev Waller välja, et õpib ühe Öökuninganna olulise dialoogi ära eesti keeles, kuna see aitab publikul tema karakterit paremini mõista.
“Me istusime maestro Vestmanni ja Taisto Noorega maha ja harjutasime silp-silbilt hääldust. Kõige raskem sõna on seal põ-ge-ne… Näed, mul ei tule see ikka veel korralikult välja!” naerab ta. Kui rolli sisse elada ja endast etenduse ajal nii vaimselt kui ka füüsiliselt maksimum anda, kulutab ooperi laulmine rohkem kaloreid kui ehitamine.
Ooperiga puutus Waller kokku juba veidi enne oma sündi, kui tema lauljannast ema Juanita “Somnambulat” laulis. Emast sai talle ka esimene lauluõpetaja. “Väiksena laulsin päris palju, aga ma olen oma sugulaste pealt näinud ka klassikalise muusikas telgitaguseid. Mulle see äriline pool ei meeldinud,” ütles Waller. Nii jättiski andekas neiu lauluõpingud pooleli ja tegi ülikooli järel hoopis oma rõivadisainifirma.
Kümme aastat tagasi tuli ta aga mõttele, et lauluannet pole talle ilmaasjata antud. Alguses hakkas Waller uuesti laulma oma lõbuks, aga näitlemise, laulmise ja tekstilugemise eratunnid viisid lõpuks selleni, et ta seitsme aasta eest viimaks ooperilavale astus. Nüüd on USA-st pärit laulja töötanud neli aastat Saksamaal Weimari rahvusteatris.
“Ma olen nii paljudes kohtades elanud, et ma ei oskagi enam täpselt öelda, kus mu kodu on. Üritan nautida iga kohta, kus ma parajasti elan. Võimalik, et jäängi eluks ajaks reisima, sest ooperilaulmine muutub järjest rahvusvahelisemaks.”
Eestlastes on mingi energia
Ida-Saksamaal elades on Wallerile tuttavaks saanud ühest ühiskondlikust süsteemist teise läinud inimtüüp. “Nendes inimestes on mingi energia. See, kuidas nad riietuvad, maalivad või värve kombineerivad, on kuidagi ootamatu.” Sedasama näeb ta ka Eestis: “Näiteks on paljud majad ikka veel nõukogude ajast ja siis seal vahel on sinised ja oranžid uusehitised,” kirjeldab ta.
Varem mitu korda Eestis kontserte andnud Waller nõustus Eesti Kontserdi kutsel siia tööle tulema eelkõige sellepärast, et publik tundus talle sümpaatne. Kui ta septembris hooaja avakontserdil laulis, istus kontserdisaali vahekäigus kaks ratastoolis vanaprouat.
“Ma nägin lauldes, kuidas üks proua kuulas, silmad kinni, ja lõi käega vaikselt takti kaasa. See ongi see, mille pärast ma kümme aastat tagasi uuesti laulma hakkasin. See on tunne, et ma saan inimestele midagi anda,” räägib Waller.