Wagneri galakontsert
Tiiu Levald, Sirp
Richard Wagneri gala oli läinud laupäeval üles ehitatud hea tunnetusega. Oli tehtud kõik, et ka see kuulaja, kes võib-olla esmakordselt kohtus Wagneri pompoossusega, juhatada pikkamööda nendesse müstilistesse sfääridesse. Hästi mõjus ka konferansjee Mart Mikk oma kommentaaridega.
Kontsert algas ooperile “Nürnbergi meisterlauljad” avamänguga ja kooriga ooperi “Tannhäuser” II vaatusest. Selge see, et Vanemuise Sümfooniaorkester ja koor oma mõõtudega ei vasta nendele ideaalidele, mida eeldab Wagneri teoste esitus. Eriti koor, kus kõigest 34 liiget ja neist vaid 12 meeslauljat – n-ö päästjateks olid lisajõuna seekord Tartu Noortekoori noormehed. Kuid naiskoori kõlas oli sära ja energiat ning isegi küllaldast kompaktsust.
Rõõmustav on orkestri noorenenud koosseis, mis annab lootust, et mõne aasta pärast kujuneb sellest kooslusest arvestatav tegija. Kontsertmeister Kristel Eeroja-Põldoja intensiivne ja kaunis viiulitoon annab keelpillidele hea toonuse. Kui eelmainitud avamängus jäi ehk vajaka plahvatavast kõlajõust ja ka täpsusest, siis kava teises pooles kõlanud avamäng ooperile “Rienzi” oli võluvalt elegantne. Kuulub see ju Wagneri varajasse perioodi, milles veel tugevad itaalia ja prantsuse ooperi mõjud. Eriti sugestiivselt mõjus aga sissejuhatus ooperile “Tristan ja Isolde” – Paul Mäel õnnestus erilise pingestatusega üles ehitada see lõputu kaarega teemade arendus, üks maailma muusikaliteratuuri kaunimaid nähtusi. Kenasti kõlasid esimese “armujoogi” teema nii tšellolt kui oboelt ja kuulajale pakuti kaasahaarav lugu, mis mõjutanud paljusid heliloojaid ka hiljem.
Tõelise naudingu pakkusid sellel kontserdil kõik solistid ja eriti rõõmustas fakt, et neljast kolm olid kodumaised! Külalisel Saksamaalt, metsosopran Heike Wesselsil on väga mahukas ja imposantne hääl, oma noorusest hoolimata valdab ta suurepäraselt Wagneri stiili – pikka motiivist motiivi vedamise ja täislaulmise oskust. Veenev oli vastandlike karakterite loomine, nagu seda on “Valküüri” Fricka ning “Tristani ja Isolde” Brangäne. Esimene oma kurjuses ja saatuse vingerpusside tõttu tekkinud traagiliste sündmuste lõkkelepuhujana, haavadele soola pealeraputajana. On ju Siglinde ja Sigmund enese teadmata saanud verepilastajateks, kelle suure armastuse vili on Siegfrid ja kelle peale jääb suure lunastuse koorem kogu ülejäänud saaga jooksul. Heike Wesselsi loodud Fricka kuju oli jõuline ja pealepressivalt õel. Kaunis oli laulmise kõrgregister, alumises on veel arenguruumi, et kogu partii saaks ühtse mõjujõu.
“Tristani ja Isolde” loos kujuneb malbe Brangäne teatud mõttes võtmekujuks, ulatab ju tema noortele “armujoogi”, millest saab alguse pikk ja lõputuna näiv ekstaas. Üks Wagnerile iseloomulikumaid omadusi – mitte lõpetada stseene toonikasse jõudvate akordidega, vaid mingitesse ebamaistesse kulgemistesse –, õnnestus ka sellel kontserdil lummuslik Wesselsi ja orkestri kooslus.
Heli Veskus (sopran) on jõudnud oma vokaalse meisterlikkusega aega, kus sooviks teda juba ka teatrilaval näha-kuulda vähemalt Wagneri “Lohengrinis” või “Tannhäuseris”. Loota, et lavastataks “Valküür”, jääb vist unistuseks. Heli Veskuse hääl lendas saali täitvalt, tema hingamine võimaldab kuulajani tuua otsatuid teemasid, dramatismiga ei pakuta üle. Eriti mõjusaks kujunes Elsa unenäo ja Lohengrini saabumise stseen, kus sekundeerisid heakõlaliselt Märt Jakobson (bass) Kuningana ja Atlan Karp Heeroldina.
Kontserdi lõpetas “Nürnbergi meisterlauljate” finaal, kus Hans Sachsi partiid laulis erakordse säraga Atlan Karp. Tema hästi mehine ja hea kontsentratsiooniga bariton kõlas samuti saali täitvalt ning kogu tema uhkes olekus oli legendaarset Meisterlauljat!
Siinjuures tahan tänusõnu öelda neile, kes julgesid suurele lavale tuua noori lauljaid, kelle käes on meie vokaalkunsti tulevik. Kuid ilmselge on asjaolu, et on ülim aeg ka Eestis luua lauljate agentuur, kus tegutsevad kompetentsed isikud, kellel on ülevaade meie vabakutselistest lauljatest. Selleks, et pakkuda neile väljakutseid ja ennetada situatsiooni, kus neid tuleb laiast maailmast taga otsima hakata.