“Võluflööt” särab Vanemuises

Arila Siegert on ooperit lavastades ära kasutanud kõik võimalused ning sopran Wendy Waller esitab Öökuninganna partiid virtuoosselt.
2006. aastal möödub Mozarti sünnist 250 aastat ja seetõttu tähistatakse seda maailmas Mozarti aastana. Soliidne sündmus jõudis ka Eestisse. Laupäeval, 1. oktoobril tuli Vanemuise teatris lavale ooper “Võluflööt”.
Muinasjutuline “Võluflööt” esietendus 1791. aastal Viinis, libreto kirjutas ooperile Emanuel Schikaneder. Ooperi süžees kohtuvad kaks vastandlikku jõudu: ühel pool seisab paha ja õela Öökuninganna pimeduseriik, teisel pool hea ja targa Sarastro valguseriik. Kaval Öökuninganna saadab prints Tamino vabastama valguseriigist oma tütart Paminat, Tamino saab aga Sarastro riigis ise valgustatuks. Koomilisust lisab Tamino lihtsameelne kaaslane Papageno, kes leiab endale armastuse Papagena näol.
Vanemuise esietendusel laulis Taminot Jan Oja ja Paminat Alla Popova, Papagenot Aare Saal ja Papagenat Julia Botvina, Öökuningannat Wendy Waller ja Sarastrot Taisto Noor. “Võluflöödi” lavastas Arila Siegert Saksamaalt. Vanemuise sümfooniaorkestrit ja ooperikoori juhatas Hendrik Vestmann.

Kas tõesti ainult unenägu?

1791. aastal loodud “Võluflööt” on Mozarti viimane ooper, mis ühendab mitut omaaegset lavakunsti tüüpi. Nii on tegemist suurepärase kunstilise tervikuga, kus bipolaarsetele suhetele vaatamata on peenelt välja arendatud karakterid ja nendevahelised jõujooned.
Jõujoonte esiletoomiseks on lavastaja Arila Siegert maksimaalselt kasutanud kõiki võimalusi. Samuti on Siegert ooperimaterjalisse üsna vabalt suhtunud. Nii raamib lavastust viide unenäolisusele, justkui oleks prints üksnes magama jäänud. Teose fantastilise iseloomuga ei lähe selline lahendus sugugi vastuollu. Samuti pole lavastaja loobunud sümbolistlikest viidetest vabamüürlusele.
“Võluflöödi” kujunduses võiks eeldada äärmiselt pompoosset dekoratsiooni. Siegert on oma lahendustes siiski üsna lakooniline, jättes lavale vaid kõige vajalikuma. Selle asemel rõhub ta hoopis näitlejate dünaamilisusele. Nii on “Võluflööt” keskmisest eesti ooperilavastusest tunduvalt liikuvam ja tantsulisem ning kõik karakterid – alates veiderdavast Papagenost ja lõpetades preesterliku Sarastroga – laotuvad üksteise järel ilmekalt vaataja ette.
Kuigi ooper kantakse ette eestikeelsena, esitas külalissolist Wendy Waller oma laulupartii saksa keeles. Tavapärase kõne puhuks on tõmmunahaline koloratuursopran õppinud pähe eestikeelse teksti. Öökuninganna partiid on virtuoossed, sädelevad ja kohati äärmiselt raskesti lauldavad. Waller esitas neid meisterlikult ning kusagile ei kadunud ka rollile omane külm sädelus.
Kuid teistegi solistide esituses ei puudunud vajalik sära. Hästitoimiva paari moodustasid nii tehniliselt tugevad ja kaunihäälsed Popova ja Oja kui ka Saal ja Botvina. Sarastrole iseloomuliku lihtsuse mängis välja ka Taisto Noor oma bassipartiis.
“Võluflööt” nõuab lauljalt ka tavalist rääkimist. Vahel harva muutus teatraalsus ehk natuke liiga kunstlikuks, ent mis siin ikka – ooperilauljaid koolitatakse siin eelkõige hästi laulma ja sellega saab valdav enamik neist ka kenasti hakkama.