Vladimiri väljak, kümme aastat hiljem

Vladimiri väljak ei ole kaugel – Sankt-Peterburgis. Selles linnas tuli Ljudmila Razumovskaja tollal absoluutses kaasajas mängiv uus näidend kümme aastat tagasi esimest korda lavale. Näidend on veneaineline ja venelik, mingist vaatekohast koguni ehk olustikulinegi. Tähelepandav on aga selle üldistav sisumaht. Vanemuise lavastust vaadates saab, õieti on loomulik selle tegevuse paika ja aega hoopis vabamalt mõista. Veera Ivanovna ja Pavel Sergejevitši lugu mängib seal ja tookord. Kaks vana, üksildast ja õnnetut inimest saavad aga kokku ka siin ja praegu, meile igapäevaselt tuttavatel tänavatel.
Sotsiaalse tunde krooniliseks saanud puudujääk eesti teatris põhjendab ja väärtustab Vanemuise näidendivalikut. Aga muidugi mitte üksnes see. Kui teatris on nii mainekad ja aina võimekad näitlejad nagu Vanemuises praegu Herta Elviste ja Lembit Eelmäe ning kui teater seda mängukava kokkuseadmisel meeles peab, on teater kiitmist väärt. Oleks kiitmist väärt ka siis, kui meelespidamise resultaat ehk “Vladimiri väljaku” lavastus enda eest ise nii mõjuvalt ei kõneleks, nagu see esimestel etendustel juhtunud on. Sügav vaikus täissaalis ning see juba nagu ununema kippuv tunne kuklas, mis annab teada, kui väga vaatajad etendusega kaasa läinud on.
Sellesse mõtteringi võiks seekord pikemakski jääda, rääkida andest ja pühendumisest, vanast heast XX sajandi teatrist, kunstikultuuri järjepidevusest ning selle pidevuse tähtsusest ning võimalikkusest ajal, kui järjest jõhkramalt püütakse väärtustada kunsti ja kultuuri eklektilisust, laenulisust ning kaubalisust.

Ühe armastuse lugu

Niisugune on “Vladimiri väljaku” alapealkiri. Ka mingi teemärk lavastajale, näitlejatele, vaatajalegi – ainult et missuguses häälestuses? Kahe vana inimese lugu, kes veel kord kogevad, et armastus ei ole kõikvõimas. Või ei ole siiski ülepea õige seekord niiviisi ütelda? Just nimelt armastuse pärast loobub Veera Ivanovna uue elu alustamise kavatsusest: ta ei saa ära minna joodikust tütre ja invaliidist tütrepoja juurest, kelle eest on harjunud hoolitsema. Armastusega on lood teadagi keerulised, inimese ja ühiskonna suhe, eriti selle vahekorra katkemine see-eest selge ja lõplik. Kaks elus ja suures linnas üksi jäänud vanainimest kohtuvad, saavad nagu veel kord teada, kui üksi nad tegelikult on, lasevad end laulatada ning otsustavad alustada uut paremat elu: linnast ära, just külas peaks see võimalik olema. Ei tule välja, ei ole võimalik. Vaataja oli selliseks lahenduseks küllap valmis. Pavel Sergejevitš ilmselt üksjagu niisamuti. Veera Ivanovna pettumine on valusam, nagu seda näitab tema ootamatu pöördumine jumala poole etenduse finaalis. Väga lohutu lõpp, kui Herta Elviste näitlejasoorituse kirg ja jõud selles stseenis vaatajat kuidagi teisiti ei häälesta.

Heas mõttes vanaaegne teater

Ivar Põllu resümeerib Postimehes: “Heas mõttes vanaaegne teater.” “Tegu on kahekümnenda sajandi vana hea teatriga,” ütleb sedasama natuke teiste sõnadega Eesti Päevalehes Andres Laasik. “Vana” ja “vanaaegne” – saab vaielda, nende paikapanemiste mõttega on aga lihtne nõus olla. Üteldakse, et mängitakse karakterimängu, algusest lõpuni läbi näitlejate. Nagu näidend kirjutatud ongi. Kui palju rollide sisemise terviklikkuse ja omavahelise tasakaalu eest lavastajat kiita? Veerat ja Pavelit tuleb tõsiselt võtta, ka siis, kui nad kummalised tunduvad. See on nende elu, meile võõras ilm, millest vähe teame. Olulised on eellood, teated varasemast elust. Veera räägib endast vähe, oleks aga imelik tema teadetes kahtlema hakata. Veera on nii näidendis kui laval üksnes tema ise – kavaluse ja kurjuseta, vintsutatud, aga jätkuvalt empaatiavõimeline, kohusetäitmisse klammerdunud. Vaatajal on temaga lihtne ja meeldiv suhelda – usaldusvahekord hea inimesega. Mitte et näitleja ülesanne või selle lahendus lihtne oleks. Rolli intensiivsus püsib katkematult lõpuni.
Pavel Sergejevitši lugu on olnud keerulisem ning inimesega meie ees on niisamuti. Kui inimene oma sotsiaalse staatuse ja perekonna nii lõpuni kaotanud on, nagu on see läinud selle mehega – missugune on siis inimese suhe tolle eelmise eluga, mida sellest mäletab, mis on tulnud unustada või ümber teha? Lembit Eelmäe ei püüa neid segaseid asju vaatajale üheselt selgeks teha ning see lahendus on huvitav.
Kaks tasakaalulist rolli ja kaks karakterit ning saatust ühiskonna sellest osast, mis tavaliselt meie, edukate ja toimetulevate inimeste tähelepanu ei vääri.

Ja teised

Lavastaja rolli ja juuresoleku võib “vanas heas teatris” seda enam unustada, mida paremini näitemäng laabub. Ja see laabub tõesti. Teadmine sellest juuresolekust teeb teadagi rõõmu. Katri Kaasik-Aaslavi varased õnnestumised jäävad küll juba aastate ja hooaegade taha, aga seda tähenduslikum on, et need on meeles püsinud. Lavastaja seatud napp muusikaline kujundus läheks nagu laval toimuvast kaugele eemale, mingisse paremasse maailma, millest on ilma jäetud Veera ja Pavel. Kui subjektiivne see vaataja kujutlus ka ei oleks, etendus muutus rikkamaks.
Aime Undi loodud lavaruumi sisurikkusest on Ivar Põllu juba kenasti kirjutanud. Siingi mingi dimensioonivahetus, trotslik soov üle olla vaesusest ja ahistatusest, milles neil inimestel elada tuleb. Ei mingit tänavapori, ei mingeid “suurlinna tulesid”. Kas jälle seesama vihje inimese olemise ja olemuse vastuolule, mille äratundmine vaatajat kuskil taju sügavamates kihtides saatma jääb?