Vladimiri väljak kujutab hädaorgu
Autor arvab, et “Vladimiri väljak” on vaadatav just tänu südamlikele stseenidele, mis võidavad vanemaealiste vaatajate empaatia.
Septembri lõpus esietendunud “Vladimiri väljak” on ajakirjanduses juba üksjagu tähelepanu võitnud. Sellest hoolimata sain “Vladimiri väljakust” kirjutatud kaheteistkümnest artiklist risti üle käies siiski piisavalt kinnitust, et originaalsete assotsiatsioonide jaoks on ruumi veel kõvasti üle jäänud. Paraku pean tunnistama, et etenduse eel loetud paarirealise sisukokkuvõtte ja autori tutvustuse järel tekkinud ootused ja lootused olid tüki maad värvilisemad, kui etendus ise.
Lavalt pajatatud loos puudus sidusus – jämedad loogikavead takistavad kuitahes tundesügavatel episoodidel täiega mõjule pääsemist. Stseenide usutavusest ei jää suurt midagi järgi, kui juba paari järgneva minuti jooksul on tekstis eelnevale risti vastukäivaid fakte. Tundus, et tegijad alahindasid liialt vaataja mälu. Elulugude konstrueerimisel oli kaotatud mõõdutunne – ühte elulukku oli püütud kokku suruda kõigi kodutuks jäänud inimeste saatust. Sellest koorunud hägune tulemus oli igal juhul täis sidusust lõhkuvaid vastuolusid.
Vanemuine määratleb lavastust enda mängukavas draamana, etendusse mängitud arvukad melodramaatilised kannapöörded nügivad selle paraku komöödiast lahutavale piirile ohtlikult lähedale. Tõlketükkide puhul tekib alati peale lihtsa keelelise ümberpanemise ka kultuurilise kohandamise vajadus. Võib aimata, et laval kujutatud karakterid paistsid Eesti vaatajale kergemeelsematena, kui originaalkäsikirjas vene vaataja jaoks kavatsetud.
Lavastaja oli jätnud lugudest välja pookimata kultuurielemente, mis euroopalikus kultuuriruumis õlgu kehitavalt ükskõikseks jätavad. Olgu need siis läbi mõtlemata ja kergemeelselt tehtud otsused, sirgjoonelisuse puudumine, suutmatus ennast kehtestada või individuaalse enesepildi nõrkus – ükski neist ei tekita suuremamõõdulist empaatiapuhangut.
Sirpi artikli kirjutanud autor noomis lavastajat religioosse liini välja toomata jätmise pärast. Tegelikult on lavastuses sellele lisaks veel päris mitu jõulist motiivi, mida rõhutades oleks lavastus tõsiselt sügavust kogunud. Igaks juhuks tasub mainida, et sügavus ei moodusta alati sünonüümi igavusega.
Üks kõige võimsamaid telgi oli loomulikult elukestva armastuse lugu. Viiendas klassis alguse saanud ja kuuskümmend aastat tuha all hõõgunud armastust oleks võinud peale niisama operetlike õhkamiste ka konkreetsete süzeeliinidega toetada. Eriti just lavastuse mõtetult rabe lõpp pani kõik näidendis kujutatud kaunid tundmused tõsise küsimärgi alla.
Aega, sotsiaalset keskkonda ja uppuvat riiki silmas pidades oleks saanud väga võimsa metafoori lagunenud majas elutsevatest rottidest. Paraku libiseti heast motiivist selles peituvat potentsiaali kasutamata üle.
Hääbuvate külade teema käsitlus jäi samuti ootamatult põgusaks. “Aknaruutudeta, katusteta külades” oli rohkem värvikat potentsiaali, kui lavalt kuulda oli. Hoolimata sellest, et linnast maale kulgemise lugu on küll paljukasutatud universaalne motiiv, siiski oleks sellest saanud pisukese lihvimise järel pärli, mis oleks tänase vaataja ja konteksti jaoks loonud äärmiselt mitmekihilisi lisatähendusi.
Millegipärast tõstis lavastuse algusesse kirjutatud kerjusestseen Ljudmilla Razumovskaja üliedukast “dissidendi” rollist ja ka kõige suuremast sotsiaalsest tundikkusest hoolimata küsimuse tema suutlikkusest kerjuste tundemaailmas toimuvat kirjeldada. Küll aga kangastus vaimusilmas vuajeristlikult läbi lukuaugu piiluva autori kuvand.