“Viska loogika nurka – hinga ja tunne”

Kristiina Garancis usutleb Matteo Molest, kes lavastas Vanemuises tantsuetenduse “Outbound”

Matteo Moles, Maurice Béjart’i kuulsa Mudra tantsukooli ja Rooma Rahvusliku Tantsuakadeemia kasvandik, väike igiliikuri moodi mees, tõi Vanemuise teatris 4. oktoobril lavale tantsutüki “Outbound”. Rikastas see tegu nii teda ennast kui tantsijaid, kel lubati seekord laval näidata ainult oma kehaga kooskõlas olevat ja keda ehmatati jäisest lavastamisrutiinist sooja loomevabadusse.
Moles mitte ainult ei tea, et laval võib liikuda, vaid ta ka laseb tantsijail kulgeda kõiges kolmes dimensioonis korraga. Koreograaf on kodus ruumimaagias – uudisteose võti ongi mäng publikuruumi ja dimensioonidega.
“Outboundi” tantsijate teed läbi ruumi ja enda keha saab jälgida korraga erinevatest ruumi nurkadest. Igast avaneb oma eriline perspektiiv, suhe laval toimuvasse.
Matteo Moles on suure karisma, maailmale täiuslikult avatud, pea ühegi hirmuta mees.
Iga toll tema kehast ja näost elab ja liigub — hingamine, mis tavaliselt on pinnapealne ja märkamatu, on tema igas naharakus tajutav. Nähtavalt hingab ta selg ja kukalgi.
Molesi olemusest kumab täielik oma-kehas-kodus-olemise rahu.

Maurice Béjart’i Mudra tantsukool oli sinu viimaseks hüppelauaks tantsumaailma.
Mudra kooli suunitlus oli tantsijatele, kes pidid absoluutselt kõike lavaga seotut oskama. Meil olid balleti, muusikaajaloo, rütmi, draama, improvisatsiooni, jooga tunnid. Minu põlvkond laval hätta ei jää, sest tantsijaid valmistati ette kõigeks võimalikuks – pidime valdama kogu stiilipaletti klassikalisest balletist ülikaasaegse tantsu ja draama žanrini välja.

Kas lavastaja sinus arvab, et loomingu alus on total awareness koos sisemise rahuga või suure leegiga põlemine?
Tantsimine on filosoofia. Iga liigutuse taga on mõte, millelt ta põrkub. Liikuja peab täielikult oma tegevusele kontsentreeruma. Tantsija elukutse on minu jaoks maailma kõige raskem ja tants on kõikjal maailmas kõige vähem tasustatud kunst. Riigiteatrite eelarvest läheb lõikamisele alati eelkõige tantsu oma ja kui teatrist peab kaduma majanduslikel põhjustel üks žanr, siis on see ikka tants. Tantsuteatri lavastused peavad seega minema alati “kümnesse”. Keegi ei saa endale lubada ebaõnnestumist ja see kasvab paineks iga koreograafi või balletijuhi seljal. Kui lavastuste eeltingimus on see, et nad peavad olema perfektsed ja publikumagnetid, siis võib see loomingulise vabaduse ja loomisrõõmu täielikult summutada. Hapniku voog peatub ja järele jääb ainult konstruktsioon.

Kas tants on siis kroonijuveeli staatuses?
Tantsu suhtutakse kui millessegi mittevajalikku. Tantsija väljendusvahend, keel läbi keha kui instrumendi, on teiste kunstiliikidega võrreldes üsna erinev. Inimesed pelgavad seda, nad kardavad, et ei saa etendustest aru. Kõige rohkem kehtib see kaasaegse tantsu kohta. Seda tuleb igal koreograafil, teatril, trupil teadvustada, et missioonitundega endale ise publikut kasvatada. Vaataja silmad tuleb õpetada tantsus maagiat nägema. Tal tuleb käest kinni võtta ja selle tajumiseni juhtida ning seljatada hirm, et ta ei saa millestki aru.
Tants on tegelikult seotud ainult sisemise maailmaga kontakti leidmisega, inimese tunneteni jõudmisega. Tantsust elamuse saamine võrdub hinge puudutamisega, mitte intellektuaalse analüüsiga. Loogika võib nurka visata. Tants peab puudutama.

Mis on sinu jaoks loomingulisus?
See on vajadus end väljendada. Loominguprotsessis peab julgema tajudel lennata ja areneda. Neist ei saa hoida kinni, veel vähem kogu aeg vormi toppida. Vaba suhe arenguprotsessi vabastab loomingu ka teistes inimestes. Tuleb julgeda ideedel lasta ise tekkida ja enda juurde tulla. “Vanemuise” tantsijaid tundsin ma eelmise aasta projektist “audition“. Läksin sinna oma ideedega, kuid jätsin õhku ka inspiratsiooniks. Jälgisin, võtsin vastu ja kasutasin täielikult nende omi impulsse ja mõtteid. Need on kõik selles uues teoses sees.

Tantsija liigub tegelikult kolmes dimensioonis üheaegselt. Laval näeme tavaliselt kahedimensioonilist liikujat, sest seda tingib publiku asetus lava suhtes. Kas sina tegutsesid kui koreograaf – arhitekt?
Töötan lavastust luues selliste mõistetega nagu negatiivne ruum, positiivne ruum, kujundid, kehaga kirjutamine. Keegi liigub ühest ruumi punktist teise – teda pole enam ammu punktis A, kus ta oma trajektoori alustas, kuid ta energiajälg on ikka alles.
Tantsija võib seda markeerida asetades oma keha samasse jälge. Taoliste teadvuseseisundite ja tajudega on ülipõnev mängida.
Olen püüdnud Vanemuise tantsijaid natuke ka “kiusata”, st panna nad laval end tundma vabalt, end piiramata. Andsin neile selliseid juhtööre: “Tehke laval midagi rumalat, olge vallatud ja tobedad”. Algul nad ehmusid, sest kes julgeb laval vabatahtlikult veider ja naeruväärne olla, kuid siis taipasid, et liigse enesekontrolli uinutamine annab totaalse vabadustunde ja tekitab loomingulise sädeme.

Oled korjanud kogemusi Kanadas, Inglismaal, Šveitsis, Hollandis, Belgias, Senegalis lavastades, oma Brüsseli trupile tantsuteoseid luues. Kas töö Eesti tantsijatega oli kuidagi eriline?
Vanemuise jaoks “Outboundi” lavale luues, andsin tantsijatele täieliku loomingulise vabaduse. Nad pakkusid välja liikumismustreid, mis nende kehadest ise välja kasvasid. Õhkkond oli täis improvisatsioonilusti ja sädemeid. Lavastus tuli algul õhus olnud ideedest üsna erinev, kuid tantsijatele kindlasti sügavalt rahuldust pakkuv. Nad saavad laval olla nad ise, kõikide oma tantsueelduste ja karismaga. Samas peavad aga arvestama kõikide teiste tantsijate laval viibimisega. Kõik “lavaasukad” on omavahel energiakettidega seotud. Kui üks midagi teeb, siis püüavad selle füüsiliselt kinni ja vastavad sellele oma kehaga teised. Laval hakkab kulgema nn ahelreaktsioon, mille vormiks on tants. Tulemus on põnev.