Visa eluvõitlus Arktikas

Velma Wallise jutt “Kaks vana naist” räägib 75- ja 80aastase naise võitlusest ellujäämise eest Alaskal. Sadamateatri lavastuses jääb aga loo dramaatilisus välja mängimata.

Atapaski hõim jätab vanad naised maha, sest ei suuda ennast ära toita ning vanurid on koormaks. Selline komme oli Arktikas vanasti üpris levinud.
Nüüd on see lugu lavale seatud Vanemuises Sadamateatris. Arvo Valtonitõlge on hea. Valton kuulub koos Mats Traadi ja Nikolai Baturiniga kolme eesti suurima elava kirjaniku hulka.
Valton on leidnud üleva missiooni – tutvustada väikerahvaste kirjandust. Tema soomeugrilaste tõlked näiteks on suur teene eriti Venemaalelavatele ugrilastele.

Austuse ja respektiga

Muidugi on Arktika tingimused hoopis teised kui meil, üha soojenevasEestis. Kuid küüditatute saatus omal ajal Siberis oli karm, aga nad olid visad – paljud jäid elama!
Ka praeguses Eestis vanadele just eriti soosivalt ei vaadata – pensionid on väikesed ja hooldekodu koha eest tuleb maksta kõrget hinda.
“Kahe vana naise” loo on dramatiseerinud, lavastanud ja teinud ka muusikalise kujunduse Merle Jääger. On kiitust väärt lavastaja respekt indiaanide suhtes – ta suhtub austusega Velma Wallise loosse. Muusikaon autentne, mõjuv.
Kavalehel Merka küll vabandab, kui see helikujundus ei ole just selle hõimu oma. Ütleb, et tema ei pahandaks, kui isegi läti muusika oleks soomeugri lavastuses, mida lavastaks indiaan.

Siin tahaks küll vaielda – lätlased, baltlased on indogermaanid, aga “Kaks vana naist” käsitleb aega, kui valged veel polnud tunginud indiaanide maale, nii et kui meist peaks lavastatama lugu, mil indogermaane veel polnud…
Laval on koda, milles tulease ja maskid. Kaht vana naist mängivad keskeas naised – Terje Pennie ja Anne Veesaar.

Imet ei sündinud

Ja siit algabki kogu lavastuse nihestatus. Autoril on ikkagi mõeldud vanureid, 75- ja 80aastased eitesid, aga laval näeb ringikalpsavaid naisi.
Muidugi, asi on mõeldud tinglikuna, kuid asja tuum on just selles, et naised on vanad!
On kardetud minna grimeerimise teed ja päris vanade naiste kujutamise teed, kuid see teeb asja lahjaks, usutamatuks.
Dramaatiline situatsioon on ka välja mängimata – püütud tinglikult esitada, lavariiet tuule puhul õõtsutades –, kuid ikkagi pole tõelist ohtu ja visa võitlust.

Ka lugude jutustamine jääb nõrgaks, lugusid antud juhul ju jutustatakse selleks, et peletada hirmu.
Muidugi, kõik see on vabandatav, sest lavaliste vahenditega ikkagi pole võimalik seda karmi olukorda tõepäraselt edasi anda, see on rohkem võimalik filmis, kuid ka võimatu ülesanne vahel sünnitab ime. Seekord aga imet ei sündinud – kahjuks.