Viiuldaja Vanemuise katuse all

Viiuldaja katusel – nii ta algabki, see tükk. Viiuldab, püüab mõnusat lugu mängida ja samal ajal tasakaalu säilitada. Seda püüab kogu lavastus.
Hoogsalt algav esimene (ja pikem) vaatus möödub enam-vähem tempokalt ja on mõnusalt jälgitav. Juba tekkinud sära vaataja silmis hägustab aga teine vaatus, kus asjad enam sedavõrd ei laabu.
Tegelaskond on suur ja massistseenid mõjuvad meeldivalt võimsalt. Orkestril ja kooril on jõudu ja häält, suurepärast muusikat esitatakse vääriliselt ning seda toetab elav liikumisseade.
Tõsi, on ka kohti, kus koori hääletekitamise tagant sõnad kaduma lähevad, eriti kurva näitena olgu nimetatud meeste kõrtsistseen. Üldiselt aga on meeldiv näha, et nii koor kui tantsurühm ei aja ainult oma rida, vaid on kõikides tegevustes piisavalt «kohal» ja lauljad teevad oma pisirolle kohatisest kohmakusest hoolimata innukalt.

Loomulikkus maksab

Muusikalis on oluline loomulik meisterlikkus nii sõnas, laulus kui tantsus. Kahe esimese komponendi vahekord kipub siin aga mõne tegelase puhul kõikuma, kaldub ühe arvelt olema teises «liiga hea».
Eks see ole Vanemuise vana mure, kuid ei saa ju loota, et ilusti ja loomulikult laulma õpetatud inimesed ning ilusti ja ebaloomulikult laulma õpetatud inimesed laval koos ilusti ja loomulikult mõjuksid. Muusikalilaval maksab ka meisterlik loomulikkus.
Viimast kannavad igas aspektis Vanemuise näitlejad, keda saal ka kõigiti soosis ja toetas. Tartu publiku poolehoid oma teatri esinäitlejale on tunda igast tema lavaleilmumist märkinud kahinast.
Hannes Kaljujärv saab õigustatud aplause suisa oma repliikide peale, rääkimata siis Tevje laulust «Kui ma oleks rikas». Liigutavaid muusikanumbreid jagus mõlemasse vaatusesse, erilistena jäid aga meelde kaks stseeni: pühalik ja karge sabatilaul ning Tevje lennukas unenägu.
Viimases on lõbus jälgida Kaire Vilgatsi Goldet – kogu tegelaskuju hästi mängitud äge loomus ja praktiline meel vastandatuna segase unenäo selgele sõnumile annab naljaka efekti.
Tevje-Golde suhe võtab stseen stseeni järel üha selgema kuju ja selle humoorika abielu nüansikas ettemängimine on kindlasti üks lavastuse plusse.
Teisedki peategelased – eelkõige siis Tevje pere – on kiitust väärt. Eriliselt särav on Kersti Heinloo vanima tütre Tzeitelina. Vaadakem, kuidas ta tõsise tüdrukuna püüab oma äbarikku peigmeest Motelit (Veikko Täär) ta enese kosimisel aidata!
Teistes tütardes – Karmen Puis ja Katrin Pärn Hodeli ja Chavana – näeme sedasama südikust, Golde asjalikkust ja Tevje jonni. Tüdrukute peigmeestest jääb oma loomuliku lihtsusega meelde Andres Mähar venelase Fedkana.
Tääri püüd kohati ehk nalja liialt «teha» ja Rando Piho Perchiku mõned paisutatud emotsioonid ei kõlksunud partnerite mängustiiliga kokku. Vahvad karakterrollid on Külliki Saldre käre kosjamoor Yente ja Jaan W. Sibula peenikese häälega lihunik Wolf.

Võinuks vaimustada

Kiita tahaks lavakujundust. Algul pisut tömbina näiv «katus» keset lava muutub stseen stseeni järel järjest omasemaks, saab funktsionaalseks. Lustakate ja helgetena mõjuvad Anatevkat markeerivad laepildid, vaimukad on ka stseenide peateemade kujutised.
Vitraaziesteetika näitab tegelaskonna olemust – läbi vormi ilmneb sügav usklikkus, teisalt jutustab see läbi soojade toonide külaelanike suurest ja siirast elurõõmust.
Teise vaatuse staatilisema ja hõredama tegevuskoe taustalt on kõik taevapoolne ja laealune ilugi kadunud. On muidugi kadunud ka sisuliselt, kuid uus, must ja hingetu lavakarp kipub nii tegevust kui muljet sööma.
Ja siis see viiuldaja ise – orkestrist kostvat kaunist mängu ebalevalt markeeriv… Olnuks lavastust läbiv viiuldaja kuju – Tevje sisemine mina, Anatevka hing, juutluse kandja – tõepoolest viiulist ehedaid helisid võluv tegelane, oleks lavastus võinud omandada hoopis suurema mõõtme.
Oleks ehk loonud uut mõtteruumi, oleks vaimustanud.

Esietendus
«Viiuldaja katusel».
Libreto Joseph Stein, muusika Jerry Bock, laulusõnad Sheldon Harnick, põhineb Sholem Alejchemi lugudel.
Lavastaja Vahur Keller (Eesti Nukuteater), dirigent Anu Tali, koreograaf Oksana Titova, kunstnik Rosita Raud, valguskujundus Paavo Nõgene ja Imbi Mälk.