Viiuldaja katusel mängib lugu vaestest juutidest

Kes ei mäletaks 1989. aasta “Viiuldajat katusel” Estonia teatris. See oli Georg Malviuse esimene lavastus Eestis, mis osutus ukse avamiseks uude tänapäevasesse muusikalimaailma.
Aeg on muutunud. Miks siis lavastada “Viiuldajat katusel” nüüd, 15 aastat hiljem? Aga miks mitte, kui teatril on tagataskust võtta selline piimamees Tevje nagu Hannes Kaljujärv.
Kaljujärv on näitleja iga toll, kelle jaoks pole probleem ka muusikali vokaalne pool. Vast ehk ainult ebamugav ja lühike fraas “armastad mind…” tekitas tunde, et seda oleks laulunootide otsimise asemel lihtsam olnud öelda.

Lauljad ja näitlejad koos

Kaljujärve Tevje kannatab igati välja võrdluse aastatetaguse Krjukovi osatäitmisega, ehkki ajal on komme mälestusi ilustada. Nii on enamasti ununenud tollase trupi ebaühtlane tase. Sama ebaühtlus kummitab ka Vanemuise lavastuses, kus tuleb ühte ansamblisse sulatada laulvad draamanäitlejad (Kersti Heinloo, Veiko Täär, Kartin Pärn) ja teisalt eesti eliiti kuuluvad ooperilauljad (Karmen Puis). Ometi näib, et tervikuna on pilt parem kui 15 aasta eest Estonias. Oleks ka hull, kui olukord oleks vastupidine. On ju meie muusikalide üldine tase aastatega siiski nii palju edasi läinud.

Igas heas lavaloos peab olema varjul mitu kihti ja tõlgendus-võimalust. Mitmesugune saab olla ka Tevje. Krjukovi Tevje oli tõsisem. Justkui oleks ta aimanud Anatevka küla kurba saatust. Kaljujärve oma on lõbusam ja ta vaesus on rohkem alla kriipsutatud. Ehk pole selles midagi traagilist, et “Viiuldaja katusel” keskseks teemaks saab nüüd vaese mehe unistus paremast elust. Ahistatud rahva teema asemel tõuseb esile tühjade taskutega väike inimene. See on aines, mis meie ühiskonnas praegu täie jõuga vastu kajab ja saali rahvast täis toob.
Kõige raskem ülesanne seisis meie vaat et populaarseima muusikalinäitlejanna Kaire Vilgatsi ees. Golde osatäitmisel oli tal võimalus toetuda senisele suurele muusikalikogemusele, mis võimaldas rolliga kenasti hakkama saada. Siiski tahaks Vilgatsit selles rollis näha 20 või 30 aastat pärast, kui lavakogemusele lisandub ka elukogemus. Just Tevje ja Golde armastuse tunnistamise stseenis jäi puudu küpse inimese tunde sügavust, mis Krjukovi ja Helgi Sallo puhul väga hästi välja tuli.

Võrdne draamanäitlejaga

Esile tuleb tõsta Jaan Villem Sibulat ja tervet kõrtsistseeni. See on ime, kui koolitatud ooperilaulja suudab võrdväärselt osaleda dialoogis ühe eesti parima draamanäitlejaga. Tõsi, Sibul näitas juba kooliajal üles huvi ja võimekust tegelda kõige erinevamate stiilidega Verdist heavy-ni. See avatus on teda aidanud hakkama saada kõige erinevamate lavaliste ülesannetega.
Ka kõrtsistseeni koreograafia oli lavastuses meeldejäävamaid. Siin õnnestus Oksana Titoval vaimukalt ühendada ballett kogu muu ansambliga. Kuigi üldiselt tundub sellise eraldi esile tõusva balletirühma kasutamine ajast ja arust. Ka venelasega suhte pärast perekonnast väljaheidetud Chava (Katrin Pärn) tants katusel oli ju mõttena hea, aga teostuselt piinlikuvõitu.
Uue aja märki kandis endas Rosita Raua lavakujundus. Keset lava ehitatud katus pani küll kogu Vanemuise avara lavaruumi kinni, kuid sellesama katuse funktsionaalsus andis sellele lahendusele õigustuse. Mitte ainult hädapärased liigendused ei saanud tehtud, vaid ka tekkinud kaldpinnad andsid tähendust tulekutele ja minekutele.
Esietendusel võis rahule jääda ka orkestriga Anu Tali taktikepi all. Lavaaugust ei kostnud midagi piinlikkust tekitavat, mida Vanemuises vahel ikka kipub juhtuma ja räme tämber sobis hästi juudi rahvamuusikaga.
Omaette küsimus on võimendus. Miks on vaja mikrofone teatrimajades, kus peaks ju olema sobiv akustika. Pealegi loovad helirezissööri näpukad helipildis kaose, mis halvab ka dirigendi ja lauljate parimad kavatsused.