“Vihmamees” – lavastusest ja filmist

Teatriteaduse Üliõpilaste Loož, Matis Merilain

Autor Dan Gordon, Tõlkija Peeter Sauter, Lavasaja Georg Malvius (Rootsi), Kunstnik Ellen Cairns (Šotimaa), Osades: Riho Kütsar, Aivar Tommingas, Ragne Pekarev, Marika Barabanštšikova, Robert Annus, Margus Jaanovis

Vanemuises etenduv “Vihmamees” räägib loo, mille tegevuse keskmes on autistlik keskaealine mees Raymond Babbit ning tema noorem vend Charlie. Lugu keskendub Raymondi avastamisele ja tundma õppimisele noorema venna poolt. Vendade suhestumine teineteisesse paneb lavastuse mängima. Raymondi ilmnemine Charlie ellu paneb viimase, kes oma tõelise isiku on varjanud pinnapealse tüübi taha, kes oma tunnete tagapõhjasid välja ei näita, ennast välja elama, s.o. ennast paljastama. Ka Raymond saab end tänu vennale välisele maailmale näidata.
Charlie Babbit, küüniline ja enesekeskne ärimees on inimene, kes pole kunagi varem mõelnud kellelegi teisele kui iseendale ning Raymondi, kellele on autismi tõttu “ego” ja “raha” kontseptsioon arusaamatu olnud. See kontrast on tegevust edasi viiv faktor.

Lavastuse konflikti paneb tööle eluline teema nagu raha ja ligimesearmastuse vastuolu. Liikuma panevaks faktoriks saab kohe etenduse alguses vendade isa surm ning pärandus, mille tuumosa – 3 miljonit dollarit saab Raymond. Seetõttu on Charlie sunnitud enda vastavastatud vennaga tegelema, salapärase Vihmamehega enda lapsepõlvest. Charliet kannustab vennaga läbikäimiseks peaaegu terve loo vältel tõsiasi, et ta ihaldab, kui mitte kogu, siis suuremat osa isa pärandusest Raymondilt endale saada. Peale selle, ta arvab, et isa on talle ülekohut teinud, olnud ta rahast ilma jätnud. Kuid tasapisi hakkab Charlie ilmutama ka inimlikke jooni ning tänu Vihmamehe olemasolu avastamisele saab ta mälestuste kaudu kontakti enda lapsepõlvega ja inimliku poolega, mida ta on etenduse käigus väga kiivalt varjamas.

Lavastus tugineb väga suurel määral 1988. aasta MGM stuudiote filmile, kus vendasid mängivad Dustin Hoffmann ja Tom Cruise. Film omakorda tugineb Barry Morrow jutustusel, milles on ta Raymondi karakteri loomiseks inspiratsiooni saanud ühelt ameerika autistilt Kim Peeksilt, kes pärast filmi ilmumist maailmakuulsaks sai. Barry Morrow oli ühtlasi ka filmi kaasstsenarist. Kuna lavastus tugineb filmile, siis paslik oleks kaht omavahel võrrelda. Tõsi on, et lavastus annab mingil määral teist efekti, kui film.

Kõigepealt, lavastuse puhul võiks rääkida pigem meelelahutuslikust aspektist, kui suurest kunstilisest väärtusest või sügavusest. Filmis on kunstilise väärtusega rohkem tegeletud ning kutsub vaatajaid süüvima sügavustesse, mis karakterites leidub ning mis lavastuses jääb meelelahutusliku ülenäitlemise varju. Filmi vaadates tekib näiteks küsimus, kas noore Charlie külma künisismisi ja Vihmamehe monotoonse numbrite ja rutiinimaailma taga peitub mingi inimlik külg, sest nende külgede väljamängimine tuleb nii hästi välja. Kas on võimalik, et selle taga leidub veel midagi? Samas töötab lavastus omal moel hästi ja saab loo jutustamisega hakkama.

Tähtis fookuspunkt lasub vendade kujutamisel teatrilaval. Kõvasti on üle pakutud Vihmamehe karakteriga, keda filmis realistlikumalt ja veenvamalt Dustin Hoffmann mängib. Lavastuse Vihmamehe (mängib Aivar Tommingas) autismi on koomilise efekti tekitamiseks kõvasti ülepaisutatud, tema liigutused on utreeritult saamatud, samuti kõnetoon ja tema kontrollimatus hääle üle. Tema olek on viidud isegi nii kaugele, et ta vahel kontrollimatult ilastab. Võrreldes filmi Vihmamehega, kes räägib pidevalt monotoonselt, ei tõmble peaaegu üldse, ei kasuta väga oma näolihaste motoorikat, ja seda filmi lõpuni välja. Võib tunduda, et laval on kasutatud publiku lõbustamiseks ja veenvuse säilitamiseks seda utreeritud ülenäideldud võimalust, kuna monotoonsuse huvitavaks ja veenvaks tegemist on laval ilmselt palju raskem saavutada. Kuid siiski ei saa väita, et Aivar Tommingas oma rolliga halvasti hakkama saab. Utreeritult hälbega inimese kujutamisega saab ta vastupidi väga hästi hakkama. Ta paneb publiku naerma ja karakterisse sümpaatselt suhtuma, talle isegi kaasa elama.

Samuti Charlie Babbiti karakter annab Riho Kütsari esituses hoopis teise efekti, kui Tom Cruise’i esitus filmis. Laval tundub Charlie tegelaskuju palju elukogenuma ja -tüdinenuna, kui noor ja arrogantne, suuresti elukogemuseta filmi-Charlie. Riho Kütsari esituses on Charlie pigem mees, kes on elus ja töös juba palju näinud ja kogenud ning seetõttu teab väga hästi, kuidas asjad liikuma peaksid ja kuidas tema need liikuma suudab panna. Tema vihas on palju rohkem jõudu, ta oskab seda täiel määral välja elada. Ta satub karjuma, ropendama, kui närvi läheb. Omamoodi töötab see hästi ja viib etendust edasi, samas muutes Charlie karakterit pinnapealsemaks ja stereotüüpsemaks oma keskealisesest tegijast ärihai-machomehe imidžiga. Kuid etenduse edenedes muutub ta publikule palju sümpaatsemaks ja inimlikumaks. Sellega on lavastuses vaeva nähtud. Charlie karakter mõjub laval küllaltki elulisena, võrreldes Raymondiga, kelle käitumine on väljapaistvalt teatraalne.

Samuti kaovad lavastusest näitlejate mängu tõttu ära aspektid nagu noore Charlie Babbiti põgenemis- ja peitumistung oma isa eest – teismelise äng põgeneda oma valu eest ja suunata see kuhugi mujale, antud juhul võimu ja rahasse. Vanema näitleja kasutamine teeb ta oma saatusega juba leppinud, võibolla südames nördinud keskealiseks meheks, kelles need eskapismi tunnused on oma ägeduselt ja värskuselt juba taandunud või varju peitunud.

Charlie Babbiti sekretär-tüdruksõber on laval palju naiivsem ja rumalam, kui filmi tugev, karismaatiline ja eneseteadlik Susan (filmis Valeria Golino). Tal pole lavastuses erilist kandvat rolli, kuigi seda võiks rohkem oodata, sest tema peaks karakter olema, kes teatud määral asendab ema-armastust, mis vendadel kogemata jäi. Kuid ei saa öelda, et näitlejad ei saaks oma rollidega laval hakkama, vastupidi, nad teevad seda hästi. Karakterid on omamoodi välja mängitud, nö. “omas mahlas” ning lihtsat meelelahutust nad pakuvad. Huvitav on lõpplahendus, mis jääb lahtiseks. Vaatajate enda otsustada jääb, kas Raymond lubatakse oma venna juurde jääda või peab ta Walbrooki hooldeasutusse naasma.

Lavastuses kasutatakse huvitavat lavakujundust. Kunstnik Ellen Cairns on loonud põhifooniks riide, mille peale erinevat värvi valgust projekteeritakse, ja mille eest langeb pidev vihmaloor. Riide ette on riputatud vasakult paremale kukerpallitavad või hõljuvad inimfiguurid, justkui beebib, mis koos vihmalooriga ja muutuva valgusega müstilist efekti loovad. Need kulgevad vasakult paremale ning iga järgnev on madalamal. Konnotatsioone tekib mitmeid. Kas tegu võiks olla loote arenguga või lihtsalt unenäolise kulgemise või hõljumisega. Unenäolise efekti ta etendusele annab. Samuti kulissilaadsed klaasist või plastikust interjöörielemendid, mida vastavalt tegevuspaigale üles alla tõstetakse ja vahetatakse. Samuti on kasutusel üksikud mööbliesemed, mis samuti vastavalt tegevuspaigale muutuvad, mõned asjad nagu toolid või lauad on samast materjalist kui eelmainitud elemendid.

„Vihmamehe“ lavastus saab loo jutustamisega hakkama. Seda teeb ta meelelahutuslikult, pannes publiku kaasa elama ja tegelastesse sümpaatiaga suhtuma. Vanemuise näitlejad esitavad tegelasi omal moel hästi, kuigi pigem pinnapealselt kui sügavalt, s.o. pikemat analüüsi väärivalt. Näitlejate valiku ja tegelaste kujutamisega toob Vanemuine lavale loo, mis annab teise efekti, kui alglugu seda teeb. Lavastust vaatama ongi soovitatav minna inimestel, kes soovivad lihtsat ja head meelelahutust, kui väga mõtlemapanevat ja mitmekihilist teost.