Vihje veretööle meelitab sisekaemusse

Rahvusringhäälingust tuttavate Wallanderi-lugude autorilt pärinev pööraselt pika pealkirjaga draama viib vaatajad Sadamateatris uitama sootuks sügavamatele radadele, kui viidetest lihtlabasele krimitükile eeldada võiks.

Psühholoogilise isikudraama „Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab kogu tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal“ lavastaja Tanel Jonas tõdes, et Rootsi menukirjaniku Henning Mankelli tükis peituv poeetika paelus teda algusest peale. „Mankell võib olla üsna spetsiifilisele maitsele, ta pole kergesti loetav ega söödav. Võib-olla inimesed lihtsalt ei leia temaga kergesti kontakti,“ põhjendas ta, miks Vanemuise ettevõtmine Eestis esmakordne on.

Madalad tungid müüvad

Ometi pole autoportreeliste algetega 13-aastase Hasse Karlssoni elust kõnelevast näidendist oodata pelgalt meelt lahutavat ootamatu puändiga mõrvamüsteeriumit. „Kui poe kohal ripub plekist kringel, kas see siis tähendabki, et seal plekist kringleid müüakse?“ küsis Jonas. „ Olen viimase kahe kuu jooksul pidanud vastama küsimusele: „Oo, kas see on mingi krimka või?“ Ei ole.“

Fataalse lõpuga kuriteojuhtum leiab küll aset, ent kui pealkirjast võiks arvata, et tegevus toimub kohtusaalis, kus süüalune asub kõike üles tunnistama, siis tegelikult on lugu hoopis teine. Nii kahtlustab Jonas Mankellit osavas turundusvõttes. „Ei tea, kas ta 1982. aastal juba teadis, et seks ja kuritegevus kõige paremini müüvad, aga kui ikka paned pealkirjaks „Julm mõrvar Hasse Karlsson“, siis võid eeldada, et saalid on tükk aega täis,“ selgitas ta.

Lugu kujutab endast tagasivaadet lapsepõlve, mil „teo“ toime pannud poisid – nii peategelane Hasse (Karol Kuntsel) kui tema sõber Pääsuke (Priit Strandberg) – on alles varateismelised. „Kindlasti pole Mankelli puhul kokkusattumus, et näidendi tegevus toimub 1948. aasta veebruaris, mil kirjanik ka sündinud on,“ vihjas Jonas. „Kas päriselus asjad nii ka juhtusid, on iseküsimus: ta ei saanud ju 1948. aasta veebruaris 13-aastane olla ning ka tema suhted emaga olid hoopis teistsugused, kuid mingisugune ühine tuum seal on. Nimelt Mankelli ema jättis pere maha siis, kui kirjanik oli umbes aastane.“

Mälestus haiglast

Seega on sündmustikku, kus nooremas keskeas mees sõidab Rootsi kolkakülla, et näha viimast korda oma surmahaiget ema, kahtlemata sisse libistatud omajagu isiklikku, mis siis kildudena suuremasse pilti on sulandatud. Näiteks luges Jonas tema autobiograafilist romaani „Vesiliiv“ ega leidnud sealt kuskilt hobuseparisniku leske, kes näidendis olulist rolli mängib. „Küll aga leiab lapsepõlvemälestustest episoodi, kus ta oli kolm-neli päeva haiglas, kus viibis ka üks haige mees, kes vaatas pidevalt aknast välja ja kelle kohta öeldi, et ta on hobuseparisnik,“ kirjeldas lavastaja.

Lisaks on rootsi detektiivkirjanduse grand old man rõhutanud, et kui ta kirjutab romaani, paneb ta sinna kirja kõik, mis vähegi pähe tuleb, aga näidendi puhul võimalikult vähe. „Mulle see mõte sümpatiseerib: oleme kõigist tegelastest näitlejatega hästi palju rääkinud ja üritanud neile pihta saada, sest autor ei ütle nende kohta eriti midagi,“ kõneles Jonas. „Kõigist tegelastest võiks eraldi näitemängu teha.“

Nii võtab karge ja kaemuslik tagasivaade vaatluse alla lapsepõlves tehtud tegude ja valikute motiivid, samuti nende järelkajad hilisemas elus. „Mankell on hiljem öelnud, et kui ta teismelisena emaga taas kohtus, ei tähendanud see tema jaoks eriti midagi,“ vihjas lavastaja.