Vigased pruudid põllumajandusmuuseumi amfiteatris

Vanemuise teater esietendab täna Ülenurmel Eesti põllumajandusmuuseumi amfiteatris Eduard Vilde “Vigaseid pruute”.
Ülenurme areenile on loodud tõeline maaidüll kolmesaja kõrvitsa ja põhupallidega. 720 põhupalli toodi Aakrest, kus kaks vanainimest ei jõua enam loomi pidada ja olid nõus põhupallid teatrile loovutama. Etenduses osalevad ka kaks hobust ja minisiga.
Põllumajandusmuuseum sobib külajandi mängimiseks kui rusikas silmaauku.

Lavastaja Andrus Vaarik, kes selle mängupaiga välja valis?
Jaak Viller (Vanemuise eelmine direktor – S. P.) tuli aasta tagasi ideega välja. Aga see oli ka muuseumi enda mõte.

Kas amfiteater seab lavastajale mingeid piiranguid?
Ei-ei. Kevadel tegime siin kuu aega proove ja nüüd uuesti. Ei mingeid probleeme. Muide, sõna “probleem” on täiesti tabu. Moodne on öelda “väljakutse”. Ameeriklased räägivad ainult väljakutsetest! See on hoiaku küsimus. Väljakutse on tegevuslik, probleem on seisund.

Kui palju on “Vigastes pruutides” Vaarikut, kui palju Vildet?
Püüame Vilde tekstist kramplikult kinni hoida. Me ei muuda mitte ühtegi sõna ega kärbi ka. See pole probleem, vaid jällegi väljakutse! Ma hakkan juba lolliks minema nende väljakutsetega! (Naerab.) Meid ei takista mitte üks raas see Vilde tekst. Suudame sellele elu sisse puhuda.

Ajastu on ju hoopis teine.
Nojaa, aga inimene on ikka samasugune. Shakespeare’i mängitakse ju ka kogu aeg. See on veel kaugem aeg. Mängime Neil Simoni komöödiat, mis toimub Manhattanil juudi tõusikute hulgas. Ja see maailm on veel võõram kui Eestimaa sadakond aastat tagasi.
Inimene muutub ikkagi vähe. Tüki alguses tehakse kohe selgeks, mis olud ja aeg on. Mulle meeldib “Vigaste pruutide” puhul see, et inimene kurvastab ja rõõmustab samade asjade üle. Kui me sellega tegelema hakkasime, siis ma ei uskunud, et see näidend nii palju võimalusi pakub, et temas nii palju avastada on.
Oleme, eriti tüdrukutega, avastanud, et see on väga tõsine näitemäng. Kahe peaaegu looma seisundis pärisorja arengulugu tõeliseks subjektiks, väärikaks isiksuseks. Tunni-poolteise jooksul saavad kahest tahtetust objektist väärikad, eneseteadlikud ja ennast austavad intelligentsed naised.

Te ise mängite ka kaasa.
Mina olen isa, Lipuvere talu peremees. See on kõige väiksem osa. See oli teiste palve, et ma mängiksin. Natuke raske on ise mängida ja lavastada.

Kellele tükk on mõeldud?
Ma ei oskagi öelda, kes on sihtgrupp. Püüan rääkida lugusid, mis on toredad ja huvitavad. Ma pole selline kontseptuaalne lavastaja. Ma polegi tegelikult üldse lavastaja. Olen olude sunnil lavastaja, sest puudub konkurents. Eestimaal on väga vähe lavastajaid ja siis minusugused võivadki käia perest peresse ja lavastajat mängida. Olen piisavalt kogenud näitleja ja mängin lavastajat päris veenvalt! Mulle meeldib mängida ja seda ma oskan. Enam-vähem.

Olete selle suve kõige hõivatum näitleja, teete kaasa paljudes etendustes.
Juhtus nii. Ma ei oska ei öelda. Vaatame, kas ma hindasin oma jõudu üle või mitte. Siiani on kõik sujunud.

Mis on kõige huvitavam nende tööde seas?
Kõige huvitavam oli olla Matvere assistent “Chicagos”. See oli uudne kogemus – suures vabaõhumuusikalis käsi külge panna. Kui ma millegagi tegelen, siis ma süvenen sellesse ja see ongi kõige huvitavam. Püüan muud mõtted kõrvale ajada. Kui ma praegu olen siin Ülenurmel, siis kümmekonna minuti jooksul on hakanud mõte juba liikuma ja just see näidend tundub praegu kõige tähtsam.