Loe

Vigased mikrofonid

Eesti Eskpress

Enne laulupidu nurises helilooja Veljo Tormis ajakirjanduses, et helivõimenduse kasutamine laulukaare all nullib laulupeo mõtte. Küllap on maestrol tuline õigus, aga lauluväljakul tuleb kõlariheli siiski enam-vähem ühest suunast lauljate füüsilise asukohaga. Tõeliselt kohutava kõlarielamuse saamiseks pidanuks Tormis külastama Vanemuise suveetendust “Vigased pruudid” (ma ei usu, et Tormis seda tegi, ta on tark ja ettevaatlik inimene).
Etenduse lavaletoomise paigaks oli valitud Ülenurme põllumajandusmuuseumi areen, mille ümber publilk istus peaagu kolmveerand-ringi ulatuses. Helivõimendus, mida etenduse autorid millegipärast vajalikuks pidasid, asus seetõttu osa publiku suhtes otse selja taga.
Tulemus oli nagu õhtune film läti televisioonis. Seal nimelt loetakse filmidele tõlkeks peale monotoonset diktoriteksti, millel puudub vähimgi akustiline seos pildis toimuvaga. Ka Ülenurmel pidin ma näitlejate heli kuulama selja tagant, nende jalamüdinat aga lavalt.
Seetõttu ongi mul väga raske midagi öelda Miina ja Leena koomilise arenguloo edasiandmise õnnestumise või ebaõnnestumise kohta. Näitlejate tegevus läks minu jaoks kaduma, sest nende metalse varjundi omandanud hääled kriiskasid mulle kuklasse ning ma suutsin endas kanda vaid lootust, et helivõimendus läheb ruttu rikki.
Paaril korral ta seda tegigi ning siis selgus, et näitlejad on täiesti võimelised oma häält publikuni viima ka madonnalike kaelamikrofonide vahenduseta.
Muidu aga näis, et trupil oli aega vähe, jant kapati läbi kiirustades, justkui oodanuks samal õhtul ees veel mõni haltuuraots või suvetuur. Vaadates lavastaja ja pisut zombilikult mõjunud Lipuvere Mardi kehatäitja Andrus Vaariku tänavusuvist diskograafiat (“Vigased pruudid”, “Kitsa kinga” suvetuur, Ivan Orav, “Klatsh, “Kohtumine trompetis”), võis see muidugi nii ollagi. Võib-olla ei jätkunud lavastajal lihtsalt aega, et pookida Vilde originaaltekstile juurde omapoolseid krutskeid, ehkki oletan, et suur osa publikust just neid otsima tuligi. Klassikaline ja end tõestanud (ja paraku ka kõigile kasvõi televisioonist pähe kulunud) jant on nagu hea autopõhi masinatööstuses: sellele saab ehitada kümneid väga erinevaid autokeresid ning need õnnelikele lipuvere martidele kalli hinna eest ikka ja jälle maha müüa. Ega`s ostja peagi teadma, et läikiva pleki all toimivad edasi Hitleri-aegsed lahendused, tema südame võitmiseks piisab ka iseavanevast pagasnikust. Ka “Vigaste pruutide” varustusse võinuks kuuluda vähemalt mõned turvapadjad.
Paar-kolm korda tuli näitlejail endil (eriti Raivo E. Tammel) naer peale. Publik vastas samaga.

12.08.2004