Verdi kui emakeel
Sirp, Virge Joamets
Verdi Reekviem: Vanemuise sümfooniaorkester ja ooperikoor, RAM ja Eesti Kontsertkoor, solistid Irina Vaštšenko (Venemaa), Valentina Kremen, Juhan Tralla (Saksamaa) ja Kristjan Mõisnik (Soome), dirigent Paul Mägi. 9. IX Vanemuise kontserdimajas.
Vanemuise sümfooniaorkestri tänavuse hooaja avakontserdid 9. septembril Vanemuise kontserdimajas ning seejärel Jõhvis ja Tallinna Kaarli kirikus olid ühtlasi Paul Mäe avakontserdid Vanemuise uue muusikajuhina. Kava oli grandioosne, lisaks Giuseppe Verdi Reekviemile esitati Tartus ja Jõhvis tema ooperite „Saatuse jõud”, „Luisa Miller” ja „Nabucco” avamäng.
Kontsertide korraldajad olid Tartusse samale päevale planeerinud kolm kooriga kontserti: kõnealusega samal ajal juubeldas Jaani kirikus Eesti Filharmoonia Kammerkoor ning ülikooli naiskoor esines TÜ kirikus kavaga „Jakob, oh Jakob”. Ei tea, palju teistele publikut jätkus, Vanemuise kontserdimaja oli igatahes viimse kohani välja müüdud, saali olid toodud isegi lisatoolid. Ennekuulmatu! Eks Vanemuisel ole saali täitmiseks ka teatud nippe, mis paistavad tõhusad olevat, ent nipitamisega siiski täit saali kokku ei too. Pakun, et tulemuses oli oma osa ka tänavukevadisel erakordselt heatasemelisel hooaja lõppkontserdil Mihkel Kütsoni dirigeerimisel. Kumu levib. Ja igaüks teab, et täissaal genereerib juba iseenesest esinejaisse positiivset energiat, mis lavalt omakorda saali kandub, et sealt taas lavale tõusta ja muusikuid veelgi enam inspireerida. Selles võis seegi kord veenduda. On hea meel, et Vanemuine pakub jätkuvalt väga head taset, et kevadine suurõnnestumine polnud ühekordne õnn või pelgalt juhus. Orkester tuleb dirigendi iga nõudmisega kergelt kaasa, mängib entusiastlikult ja rõõmuga, kõlab kenasti, paremini kui iial varem, I viiulist trianglini. Varasem alaline häda mängijate ebaühtlase taseme ja sellega kaasnenud „kõlaüllatustega” on loodetavasti igaveseks minevik. Nüüdseks saavutatud taseme müüri on viimaste aastate jooksul kannatlikult ladunud väljast pealelende teinud Kütson ja tugitala teatri seest Lauri Sirp. Kontserdil kõlasid teosed repertuaarist, millega vanemuislased on kõige rohkem sina peal ehk siis itaalia XIX sajandi muusika ja Verdi. Ühest küljest oli see selle kontserdi pluss, teisest küljest aga ka miinus. Oli näha ja tunda, et see muusika on teatrirahvale kui emakeel, niivõrd omane ja selge. Ent, kas kontsert ei võiks pakkuda ooperiteatri kollektiivile teoseid, millega nad iga päev kokku ei puutu / ei saa puutuda – midagi värsket ja senitundmatut? Just sellest johtus minu meelest osalt ka kevadise kontserdi erakordne õnnestumine: Vaughan Williamsi „Meresümfoonia” oli neile midagi senikogematut, eksootika just selle üdini tuttava XIX sajandi itaalia ooperi kõrval. Nii hakkasin mõtlema, kui kõlasid kontserdi avanud avamängud – hoogsalt, hea sisseelamisega, igati toredate soolodega eri puhkpillidelt, ent veidi liiga harjumuspäraselt, üllatusteta mängijaile või kuulajale. Kui üksteise otsa lükitud avamängud tundusid ka helilooja käekirjalt kõik veidi samas tegumoes muusikana, siis Reekviemi tarvis on Verdi leidnud teistsugused lõiked ja keele, nii et uudsust oli siiski ka. Siin oli kaastegev tohutu koor, lisaks Vanemuise ooperikoorile RAM ja Eesti Kontsertkoor. Teose kuulsad ülidramaatilised „Dies irae” lõigud olid võimsad, fuugad „töötasid”, vaiksed kohad omandasid loo edenedes aina enam pehmust ja ühtlust.
Külalissolist sopran Irina Vaštšenko on Vanemuisel kaunis pärl-leid (ta tegi kaasa ka kevadisel kontserdil). Tema soolod olid imeliselt musikaalsed, mitte just sageli pole ma näinud suurvormi solisti laulmas peast! Imekaunis oli „Requiem aeternam”, soprani ja koori orkestrisaateta lõik. Igati võrdne partner talle oli meie metsosopran Valentina Kremen, kellelt samuti kuulsime mitut võrratult lauldud soolot. Kuna nende hääled sobivad tämbriliselt lausa haruldaselt hästi, siis kõlas ka mitmeid väga ilusaid duette. Meeshääled Juhan Tralla (tenor) ja Kristjan Mõisnik (bass) laulsid mitu korda suurema saali publikule. Tralla muidu samuti väga hingestatud ja üliemotsionaalselt laetud kantileen sai juurde plekise kõla, bass hakkas lausa forsseerima. Oli kohti, kus orkester tremoleerib piano’s, meessolistid põrutavad forte’s – milleks? Kuna solistidel oli kanda suur roll, siis sai suur osa kontserdist liiga kõvasti lauldud. Võib-olla mõjutas mind liigselt asukoht viiendas reas otse meessolistide ees ja tagapool oli asi balansis. Huvitav, et Paul Mäge oli siia dirigendiks kutsunud juba ligi kolmekümne aasta eest ehk 1984. aastal tollane teatrijuht Kaarel Ird, toona tulemuseta. Loodetavasti on sellega pikemat aega väldanud stabiilse, Tartus püsiva muusikajuhi otsingud pikemaks ajaks läbi ja teater saab rahulikumalt igapäevast tööd teha. Õnnelikku kätt põneva repertuaari leidmisel!