fbpx

Verd ja vilet


Stephen Sondheimi sünge ja mängulise muusikali „Sweeney Todd“ etendumine Vanemuise laval on erakordselt tähtis sündmus. See on teravmeelne ja põnev materjal, mis nõuab nii lavastajalt, esinejailt kui ka publikult pingutust, küpset huumorimeelt ja tähelepanu. Ja asi on seda väärt. Muusikateater on palju rikkam ja laiem, kui suurteatrite mängukavad näitavad ning üks muhedalt groteskne „Sweeney“ toob Verdi, Puccini ja Webberi vahele mõnusa vahelduse. Rohkem huvitavaid materjale, rohkem vähetuntud muusikateatrit!

Vajab mainimist – ja paraku ei puuduta see ainult uut „Sweeney“ lavastust, vaid peaaegu kõiki põsemikrofonidega mängitavaid tükke, mida olen näinud –, et midagi on helipuldis mäda. Riskin võimalusega, et teen üldistades mõnele andekale helimehele liiga, aga lõppematu heliapsude talumine on mulle tekitanud tõsise põsemikrite allergia ning sellele probleemile tuleb oluliselt rohkem tähelepanu pöörata kui seni. Kuidas on võimalik, et aina kasvavate tehniliste võimaluste ja muusikateatri lavastuste hulgaga ei ole saavutatud vilumust, mis viiks heliga seotud apsude hulga nii väikeseks, et publik ei peaks pidevatele vääratustele läbi sõrmede vaatama ja neid normaalsusena võtma? Miks on ikka ja jälle probleeme nii heli tugevuse kui ka tooniga: lauljad ei kuule ennast ja publik teksti – või kui kuuleb, siis liiga valjult, viivitusega ja katkendlikult –, ei osata leida balanssi hääletüüpide ja elava muusikaga? Tegemist on ju muusikateatriga, s.t teksti, laulu, orkestri­muusikat, tantsu ja näitlemist ühendava teatrivormiga ning kui heli veab alt, siis on suur osa elamusest häiritud. Ei loe, et teiseks vaatuseks saadakse tavaliselt asjad paika – suur hulk muusikalist ja tekstilist infot peab publikuni jõudma just esimese kümne minuti jooksul ja kui enamiku tegelaste eesti keeles (!) esitatud teksti mõistmiseks tuleb saalis appi võtta inglis- ja soomekeelsed tiitrid, on ilmselgelt tegemist probleemiga.

Helivääratustele vaatamata on Tanel Jonase „Sweeney Todd“ suurepärane lisandus Vanemuise mängukavva. Koos kunstnik Iir Hermeliini ja muusikajuht Martin Sildosega sünnib lavale jõuline, groteskne, veriselt naljakas lugu, milles kaks koosseisu teeb hulga mitme­kihilisi ja silmapaistvaid rolle ning tõestab, et tuleb ka paraja muusikalise proovikiviga toime. Et see materjal end just kergelt kätte ei anna (muusikalisele keerukusele ei aita kaasa ka Pirjo Jonase kohati kohmakas eestikeelne tõlge), näitasid mõlema koosseisu etendused, sest peale esikanärvi ja rabeduse oli mõlemas näha hetki, kus solistid jälgisid pingeliselt dirigendimonitore või noogutasid lausa taktimõõtu tabada püüdes pead – seda küll sagedamini teisel, Taavi Kulli juhatatud etendusel kui esimesel, Sildose taktikepi all. Ometi mõjus solistide ja koori kõrgendatud tähelepanu ka publikule, nii et kui hoog oli juba sisse mängitud, leidsid kõik oma jalgealuse ja julgesid Iir Hermeliini loodud industriaalromantilisel laval end vabamalt tunda. Nii lava kui ka kostüümidega on Iir Hermeliin taas tõestanud, et oskab näitlejate ümber tekitada dünaamilise, mitmetasandilise keskkonna, mis on ühtaegu visuaalselt mõjuv, praktiline ja arusaadav. Näitlejate käsutuses on igas suunas tohutult mänguruumi, kõik staatilisusest hoolimata õhuline, läbipaistev ja põnev – nagu lapsed vanas laohoones. Ja kui korra karjääri jooksul saab ehitada laibale liutoru, siis on see vaid boonus!

Tundub, et kõikvõimalikest esietenduse pingetest ja kohmakusest jäid puutumata peaosas olnud Rasmus Kull ja Priit Volmer, kes lõid mõlemad täiesti omamoodi, kuid võrdselt suurepärase rolli. Kull, kelle kiire füüsiline taip ja koomikataju on juba teada, näitas, et temas on ka küllaldaselt suurt traagikat, et vedada sellise piinatud kättemaksja lugu. Tema Sweeney on tundlik, katkine, aga sihikindel ning tõmbab magnetina publikult kaastunnet ja poolehoidu. Ka kõige verejanulisematel hetkedel ei kao temast inimlik kaotusvalu ja minevikku pööratud pilk, nii et võikad teod saavad õigustuse. Justkui mündi teise poolena on Volmeri Sweeney kurjakuulutavalt etteaimamatu, pöörane psühhopaat, kes hingestatud mälestustest hoolimata (ja selle tõttu) on ohtlik ja ähvardav. Kui Kulli esituses oli esietendusel veel õrnalt tajutav närv, siis Volmer silmanähtavalt nautis laval olemist ja kõrgus teiste hirmunud tegelaste üle nagu keeristorm.

Teise peaosalise, proua Lovetti rolli oli Maria Annus nagu valatud. Rasmus Kulli partnerina ei jäänud ta temast sammugi maha, vaid vastandus Sweeney traagikale varblaseliku tarmukuse ja libeda leidlikkusega. Annus võitis esimesest hetkest publiku tähelepanu ja näitas kogu oma kehaga kõike, mis on peidetud tema sõnade taha, ridade vahele: pr Lovett on osav ellujääja, kes oskab emotsionaalse Sweeney kiiresti ja diskreetselt oma käpa alla saada ning ohtlikust olukorrast karjääri ehitada. Hele Kõrve sobis Volmeri partnerina muusikaliselt suurepäraselt, kõlades ja hingates temaga koos eriti võluvalt esimese vaatuse lõpuduetis, kuid karakterina jäi kahvatumaks ja ebalevamaks, kuna puudu jäi vajalikust sala­kavalusest ja hulljulgusest.

Teise olulise paarina oli ülimalt tabav Lauri Saatpalu (kohtunik Turpin) ja Lauri Liiva (Beadle Bamford) duo. Mõlemad tajuvad detaile ja groteski ülitäpselt ega pelga neid lõpuni mängu rakendada. Saatpalu vägistajast-pedofiilist kohtunik on niivõrd õel ja süüdimatu, et kui Sweeney tal lõpuks kõri läbi lõikab ja Saatpalu oma surmastseenist ilmselge naudinguga viimast võtab, ajab see ka kõige verekartlikuma publikuliikme naerma. Duo teist poolt, kaasõelutsejat ja kohtuteener Bamfordi mängis Lauri Liiv, kes üllatas nii meeldejääva ja nilbe karakterrolliga, et see elavdas ka partnereid. Oma tabava hääle- ja kehamänguga muutus ta kohtunik Turpini veidraks kõverpeegliks – ühe õelus kärkiv ja räme, teise oma muigav ja salalik. Selle koha pealt jääb Sepo Seemani ja Peeter Veltmanni duo veidi maha, sest nad kipuvad olema nii kehalt kui ka maneerilt liiga sarnased. Seemani kohtunikus on rohkem kahetsust ja kahtlust, temale võiks kaasa tunda ja peaaegu andeks anda, mistõttu käib Volmeri võimas Sweeney temast raskusteta üle. Kuna aga Veltmanni hoiak on nii sarnane, ei teki selget positsioonivahet, kavala teenri märki ning mõlemad jäävad veidi ebalevaks. Duetis proua Lovettiga (Hele Kõrve) leiab Veltmann siiski enesekindluse ja lusti ning mängib end vajalikult vastikuks.

Noorte armastajapaaride (Pirjo Jonas ja Kalle Sepp, Maria Listra ja Jaanus Tepomees) puhul jäi veidi kõrva suur vokaalne vahe, kuna mõlemad naised on erinevalt oma partnerist ooperikooliga, aga see võis olla lihtsalt võimenduse küsimus. Samuti jäi silma, et Jaanus Tepomees (Anthony Hope) kahtles endas etenduse esimeses pooles nähtavalt, kuid põhjuseta. Tema Anthony on sümpaatne ja siiras, kuid kuna teised (ka partner Maria Listra labiilse ja närvilise Johannana) mängisid end veidi ekspressiivsemas võtmes kohe suureks, jäi ta teenimatult tagaplaanile.

Mainimata ei saa jätta Valter Soosalu (Adolfo Pirelli), kes oli ainsana üksi rolli peal, kuid see-eest maksimaalselt. See, millise hooga ta end kohe lavale saabudes kehtestas, lava valitses ja viperustest häirida ei lasknud, andis edasistele stseenidele kindlama stiili ja hoo. Selline peaaegu jultunud esinejajulgus tõmbas kaasa ka partnerid Priit Strandbergi ja Kaarel Targo – mõlemad armsad tobukesed, esimene veidi hoolivam ja teine hullumeelsem.

Verise põneviku kohta on niimoodi veider öelda, aga üldiselt on see ilus ansamblimuusikal, milles on palju mängu­võimalusi, hoogu ja sisu. Selles on mitu komplitseeritud tegelast, mitte üks väike ja tühine, ning palju mitmetähenduslikke momente, millest kõiki ei taba ka kahe vaatamisega. Kui nüüd ainult teksti kuuleks ja lauljate nägusid näeks, siis oleks ainult puhas, verine rõõm, et „Sweeney Todd“ on Vanemuises.

(Sirp, 29.06.2018)