“Venemaa ja Moskva on kaks eri maailma”
Veiko Märka, Eesti Ekspress
Veiko Märka usutles Moskva lavastajat Aljona Anohhinat (35).
Moskvalanna tõi Vanemuises lavale tänapäeva materialistliku ellusuhtumise inimvihkajalikku palet paljastava näidendi “Jooksvad kulud”. 20. oktoobril esietendunud Viktoria Nikiforova kirjutatud nüüdisdraama on järjekordne õnnestumine Vanemuise dramaturgi Sven Karja missioonis tuua eesti lavale uusi huvitavaid Vene näidendeid. (Vt ka “Vladimiri väljak” Vanemuises, “Väga lihtne lugu” Nukuteatris).
Eestisse tööle sattus Aljona Anohhina seetõttu, et samal, ajal kui tema Moskvas MHATi ehk Moskva Akadeemilise Kunstiteatri stuudios lavastajaks õppis, omandasid sealsamas näitlejateadmisi kümme noort, kes olid sinna suunatud Tallinna Vene Teatri poolt. Aljona lavastas Moskvas nende diplomietenduse “Nimetu täht”, möödunud hooajal tõi aga Vene Teatris lavale kaks näidendit: Tšehhovi “Palat number 6” ning Aleksandr Volodini “Kallimast ei lahkuta”.
““Jooksvad kulud” ei ole Vene näidend,” selgitab Aljona. “See on Moskva näidend. Venemaa ja Moskva on kaks täiesti erinevat maailma.” Praegune moskvalanna sündis Kaug-Idas Habarovskis sõjaväelase peres. Keskkooli lõpetas aga hoopis Minskis. Õppis sealses kunstide akadeemias näitlejaks ning töötas sel alal kaks aastat. Siis tuli Moskvasse.
“Mul oli Valgevenes kitsas.” Ka Moskvas oli Aljona esialgu näitleja, küll ainult kolm päeva: “Mul ei vedanud lavastajatega.” Praegu ta enam näitlemisele ei mõtle. “Olen lavastajatöösse nii sisse elanud, et ei mõtle enam mingitest muudest valikutest.”
Räägin Aljonale, et minu meelest on “Jooksvate kulude” põhiidee väga lihtne: mis on elus tähtsam, kas raha või lapsed? Aljona arvab, et see on küll väga otse, aga ka väga robustselt öeldud. Tema jaoks oli näidendi ideestik kirev nagu vinegrett. Lavastaja rõhutab hingelise ja materiaalse pooluse vahelist konflikti näidendis: “Minu jaoks pole tähtsaim probleem see, et naised kainelt kalkuleerides lapse sünnitamisest loobuvad ja lasevad seda teha surrogaatemadel, vaid et selline võimalus nende peas üldse tekkida võib. Just nagu oleks tegu küsimusega, kas tellida kohvikus kohvi või teed. Juba sõna “surrogaatema” on täiesti kohutav.” Aljona leiab, et see nähtus on piisavalt kole, et olla maailma lõpu lähenemise tunnuseks.
“Jooksvaid kulusid” mängitakse praegu ka Moskvas, kaasaegsele dramaturgiale spetsialiseerunud teatris Praktika. Aljona seda näinud ei ole. Lavastaja on algteksti päris korralikult ümber teinud. Näiteks vaheaja ära jätnud. “Mulle tundus, et lugu on nii dünaamiline, kahju oli katkestada.” “Muidugi me kartsime, et osa publikust vaheajal ära läheb,” lisab muigelsui Dmitri Razumov, lavastuse kunstnik, keda Aljona lihtsalt Dimaks kutsub. Samuti pooleldi muigelsui, kuid siiski tõsisemalt selgitab Aljona, et vaheaja tekitamine oleks ka näitlejaid seganud. Kõik lavale ja lavalt minekud Sadamateatris toimuvad ju eesruumi kaudu.
Sootuks välja kärbitud on Jeesus Kristuse tekst, mis oli lavastaja sõnul liiga primitiivne. Küsin selle peale, miks Kristus lavastuses nii imelik välja näeb – nagu hip-hopkultuuri getost välja astunud, puudub veel, et ta rulaga ringi sõidaks. Dima ja Aljona selgitavad, et harilikku “habetunud” Kristust nad lihtsalt teha ei tahtnud. Las ta siis olla selline popp ja noortepärane.
Pealegi on noored Tallinnas ja Moskvas ühesugused.
Nii tema kui Dima on ühel meelel selles, et Vanemuine on väga kõrge tasemega Euroopa teater, mitte mingi provintsivärk. Parem kui enamik Moskva teatreid. Jan Uuspõldu nimetavad nad maailmatasemega staariks, kellel on väga haruldane omadus ühendada traagilist ja farsilikku näitlejaalget ning fantastiline improvisatsioonivõime.
Koju Moskvasse jõudes tahab Aljona kõigepealt puhata. Ja kui kõik hästi läheb, siis aprillis teise lapse sünnitada. Olles seega elav vastuväide oma lavastuse võikale ideestikule. Aga tööd tuleb ka teha, sest ta on MHATi stuudios lavastusala õppejõud.
Kui ma palun Aljonal võrrelda oma töö erinevust Tallinnas ja Tartus, siis ütleb ta esimese hooga, et kõik oli täiesti erinev. “Tallinna Vene Teatris ei ole näitlejatele võimaldatud loomingulist õhkkonda. Mul on nendest väga kahju. Tartus sattusin seevastu väga loomingulisse õhkkonda.” Tallinlaste viletsa olukorra põhjusi Anohhina analüüsima ei hakka, ütleb vaid mõistu: “Kala hakkab mädanema peast.”
Mis oli Tartus kõige raskem? “Kõige raskem olin ma ise oma probleemidega. Aga see oli ka minu esimene töö mittevenekeelse trupiga.”