VANEMUISE NÄITLEJA ON OSANUD OMA TÖÖGRAAFIKUS KOKKU KLAPITADA NII TEATRI-, SERIAALI- KUI KA FILMIROLLID. NII, ET TA ISE LÄBI EI KÄRSSAKS
x
Varahommikul oled võtteplatsil kiiksuga leidur Jaan Tatikas, päeval jooksed muskliliseks Rauno Pehkaks kehastudes palliplatsile. Täpselt säärane oli Vanemuise teatri näitleja Veiko Porkaneni elu suvel, kui kahe mängufilmi võtted mõneks ajaks rööbiti jooksma kippusid. „Üks „Kuulsuse narride“ öövõte lõppes hommikul kell viis, sealt läksin otse „Kalevi“ platsile,“ muheleb Veiko. „„Kalevis“ sai õnneks palju pingi pealt istuda ja puhata.“
x
Kui Veiko koos kuue kursusekaaslasega pärast lavakunstikooli lõpetamist Tartu Vanemuise teatrisse saabus, nimetati draamatrupiga liitunud seitsmikku Vanemuise trumpideks. Aasta oli siis 2014. „Nii Vanemuine meid tookord reklaamis,“ muigab Veiko, kes toona, kui seitsmik Müürilehele intervjuud andis, möönis: „Ootused on väga kõrgele lükatud ja üritame anda endast parima. Meil on olnud alles kaks etendust, enamik Tartust ei ole seda lavastust veel vaatamas käinud.“
x
Sest ajast saadik on Veiko mänginud veerandsajas koduteatri lavastuses. Tehes tavaliselt kaks-kolm uut rolli hooajal. Tõsi, aasta 2018 kujunes tema jaoks suisa hullumeelseks. Nelja uuslavastusega: „Mees, kes teadis ussisõnu“, „Faust“, „Persona“ ja „Midagi tõelist“. Kogenud näitleja, 30 aastat töötanu, ütleb sellise tempo peale: „Liiga palju!“ Veiko muheleb: „Vanemad näitlejad teevad üldjuhul hooajas vaid ühe rolli, aga selle rõõmu peab välja teenima. Ent neli rolli aastas on muidugi omaette väljakutse ja see on teistpidi äge.“
x
Kui aga sügis-talvistele rollidele lisada veel suvelavastused, võiks Veiko sõnul kalendriaasta peale välja pigistada ka viis-kuus rolli. Iseasi, mis näitlejast säherduse tempo juures jõuludeks järele jääb. „Sel nelja uuslavastusega aastal – kõik olid suured asjad, mis väga palju mahvi võtsid – hakkasin natukene läbi kärssama,“ tunnistab ta. „Respekt enda suhtes kasvas. Mõtlesin, kas on ikka nii palju vaja, ning tõmbasin natukene tagasi.“
x
Kuidas on üldse võimalik repertuaariteatris tagasi tõmmata? Ütled lavastajale, kes sulle järgmist tööd pakub, et enam ei jaksa?
x
Inimesed on inimesed ja nad saavad aru. Sul on võimalus paluda muutust, kasvõi rolli mahu suhtes vahetust. Ning kui on võimalik mingi vangerdus teha, tullakse vastu. Teatris ollakse siiski humaansed ja mõistetakse, kui kuskil särisema hakkab. Kui ikka keegi tossavana ringi käib, pole mõtet teda surkida.
x
Eks äraütlemine nõua üsna palju julgust.
x
Jah, aga ega me selliseid otsuseid kergekäeliselt tee. Ma tahtsin ära öelda rollist suvelavastuses „Kirvetüü“. Tol hetkel särisesin mitmest otsast juba ja mõtlesin, et ei saa vist ikka seda teha. Tuli aga välja, et ei ole kedagi teist võtta. Ja mul on äärmiselt hea meel, et varumeest ei olnud. Mängida tegelast, kes kunagi ei suuda ühe koha peal seista, sest gravitatsioon kisub iga külje pealt. Mürka deliiriumi ja ekstaasi kokteil selle tüki jooksul viskas iga kord silmamunad peas 360 kraadi tegema. See oli väga märgiline töö minu jaoks. Nautisin igat hetke.
x
Sinu töövõime on siiski hämmastav. Filmides, alates „Mustast alpinistist“, teed sa ju kaasa teatritöö kõrvalt. Lisaks spioonipõneviku „Reetur“ kaks hooaega. Kuidas sa seda kõike koduteatri töögraafikuga kokku klapitad?
x
Kuidagi on hästi läinud. Ma ei ole pidanud minema kolleegi juurde kurtma, et „mul on täielik jama, mul on siin sari ning äkki saad minu asemel rolli tükki sisse õppida ja ühe etenduse minu eest ära teha“. Kuidagi on õnnestunud nii, et produktsioon ja Vanemuine on saanud omavahel klapitada – mulle on koduteatris tekkinud aknad, kus saab muid asju teha, kas sarja või filme.
x
Ega ma väga hästi ette kujuta, kas rampväsinud näitlejat on ikka mõtet pärast mängitud etendust võttele lohistada. Sellest vist väga palju tolku ei oleks.
x
Pigem on teistpidi: sa lohistad ennast võttelt etendusele ja teed selle ära. Alati kuskilt see energia tuleb, millega mängida. See on nii pingeline situatsioon, kus saadki aru, et tohutu väsimuse pealt sünnivad väga-väga põnevad etendused. Roll hakkab hoopis teistmoodi elama ja see on alati nauditav. Suure väsimusega tekib hoopis teistmoodi lahtisus.
x
See ei ole automaatpiloot, mille oht võib tekkida tavarutiinis esmaspäevast reedeni. Sel juhul pead üritama rutiini murda. Ent rasketes olukordades, mil oled oma tavarutiinist väljas ja tead oma hullumeelset graafikut, oskad end paremini jagada. Ning alati on sul kuskil veel üks tasku, kust midagi veel välja pigistada. See on inimese puhul imeline, et alati on veel midagi võtta.
x
Kas tagataskuversiooni kasutamist õpetas sinu kursusejuhendaja Tiit Ojasoo lavakunstikoolis?
x
Ojasoo puhul on tagataskutes sobramine nagunii kogu aeg: neisse ta esimese asjana kohe pöördubki. Seda, mis niisama toimub, on kõik näinud, aga siis, kui füüsis ja vaim viia ekstreemsesse olekusse, kus pole mugav olla, algavad põnevad asjad.
x
Ajal, kui Veiko käis gümnasistina Põltsamaal näiteringis, kuulusid sesse truppi ka Liis Lass-Remmel ja vennad Piusid. Nemad pääsesid lavakasse kaks aastat temast varem, Elmo Nüganeni kursusele. Veiko mitte.
x
„Ma ei olnud ilmselt Elmo kursusele saamiseks kahe kõrva vahel veel küps, aga kaks aastat hiljem oli ilmselt füüsiline asi paigas,“ naerab ta. „Keegi pole pärast öelnud, mispärast meid kooli vastu võeti, aga minu otsus oli selgem ja ma väga tahtsin sinna kooli sisse saada. Esimesel korral ei olnud ma oma tahtmises üldse nii kindel.“
x
Seda, millega ta esimesel katsel lavakooli pääseda hävis, oskab ta nüüd sõnastada küll: „Ma ei tea, arvan, et ma ei olnud piisavalt kohal.“
x
Hämmastav, ent teatrilavale pürgiv nooruk võttis seejärel kätte ja otsustas, et temast saaks suurepärane ehitiste restaureerija ning astus tehnikaülikooli? Et saada inseneriks? Ning siis oli ühtäkki kohal? Veiko muigab: „Ega ma siis ka päris kohale jõudnud.“
x
Sinu lavale pürgimises on tähtis roll olnud Põltsamaa näiteringil. Selle kogemuseta ei teaks praegune publik ei sinu mängitud teatrirolle ega poleks midagi kuulnud sinu kehastatud „Sangarite“ Kapist või „Kuulsuse narride“ Jaan Tatikast.
x
See kultuurimaja näitering avas minu jaoks elu ühe suurima ukse, kust sisse kiigata. Seal koos käia inimestega, kel on sarnased soovidtahtmised ning huumorimeel, oli väga rõõmus aeg. Saime ennast proovile panna olukordades, kus sa ei tunne ennast hirmus mugavalt – see oli enese ületamine meie kõigi jaoks.
x
Juhendaja Keiu Kess lasi meil möllata kõige paremas mõttes. Leidsime endale päris oma koha olulises arenemisfaasis. Kultuurilainele jõudmine väga suur kingitus ja tõeline päästerõngas.
x
Ses mõttes päästerõngas, et sa ei uitaks tühja mööda kodulinna tänavaid ega otsiks endale kohta kaubanduskeskuse aatriumis?
x
Just, sest väikestes kohtades on ikka nii, et on spordipoisid ning need, kes käivad muusika- või näiteringis. Ning siis need inimesed, kel pole hobisid, kipuvad jääma kuskile kaubanduskeskusse. Tegelikult võiks neilgi olla suund, mille nimel pingutada, ning asi, mis sütitaks. Olgu selleks võidujanu või naljategemine, mis iganes.
x
Kuhu jääb kuulsuseiha? Sinul ei olnudki tahtmist saada kuulsaks näitlejaks?
x
(Muigab.) Tähelepanujanu on mul kogu aeg olnud, ent mida aeg edasi, seda väiksemaks see jääb.
x
Tartus juhtub nii mõnigi kord, et inimene jääb Veikole pikalt otsa vaatama, püüdes tuvastada, kes see tuttava näoga tüüp on: „On näha, et kuskilt ta mind teab, aga ei pane näppu peale, kustkohast. Ega ma lähe ütlema ka, et ilmselt ühest või teisest filmist.“
x
Mida rohkem aga koguneb Veiko tööde sekka filme, seda enam säherdusi mõista-mõista-kes-see-on-stiilis kohtumisi ilmselt tuleb.
x
„Mulle meeldib oma tööd teha, aga kõike, mis sellega kaasneb ma alati ei naudi,“ tunnistab Veiko. „Teisalt on muidugi tore, kui sind tullakse tänama pärast etendust või filmi. Mõni nädal tagasi käisin ronimisministeeriumis ronimas, tegin väikse pausi ja siis tuli mu kõrvale inglise keelt rääkiv noormees. Küsis, kas ma olen see, kes mängib „Reeturi“ sarjas. Ütles, et isa soovitas tal seda vaadata, ning nüüd ta koos tüdruksõbraga vaatabki seda. Noormees oli pärit Austraaliast ning tegi siis nalja: „Sa oled Austraalias väga kuulus!“ See kohtumine oli igal juhul väga vahva.“
x
„Reetur“, mille vaatajaga vestlesid sportimispausi aegu, mõjub sarjana kui peenmehaanika. Säherdune, kus näitleja jaoks on võtteil kõvasti aega võetud. Ning et see polegi tehtud kiirekiire-traditsioonide järgi.
x
Ergo Kuld võtab alati näitleja jaoks aega, kui seda aega võtta on. Päeva lõpuks võib ikka kiireks kiskuda, aga Ergo suudab sellest hoolimata oma töödes püsivat joont hoida.
x
Alati on hea, kui on aega sisse elamiseks. Pahatihti on ju nii, et roll pole veel valmis, kui kaamera ette lähed.
x
Mäletan Jaak Kilmi „Sangarite” esimest võtet. Enne tegime proove ja sai igasuguseid asju katsetada, aga seda Kapi (Veiko kehastab filmis Einar Kotkinit, hüüdnimega Kapp – toim) distinktiivset tegurit ma üles ei leidnud. Võtetel alustasime filmimist stseeniga, kus kolmik on just Soome jõudnud ja longib maantee ääres. Neist sõidab mööda auto ning kolmik mängib, et teeb põiepeatust. Meie riided olid märjaks tehtud, ebamugav oli olla. Üritasin kõndida nii pika sammuga, et püksid minust maha jääks, ja sealt see Kapp lahti koorus.
x
Naiivne ja siiras spordimees Kapp sündis märgade dressipükste toel?
x
(Naerab.) Jah, mind on üldse õnnistatud naiivsete ja siiraste inimeste rollidega. Ütleksin, et see on minu leib.
x
„Kuulsuse narride“ tunnustamata leidur ja põlatud armastaja Jaan Tatikas, keda Veiko kehastab, on ühelt poolt siiras ja naiivne, ent teisalt elab temas ka tubli törts püha viha. Pole ta mingi lambuke.
x
„Jah, aga ma ikkagi üritan inimeste mõistmist ja empaatiat alati propageerida,“ mõtiskleb Veiko. „Et mitte kaane järgi inimesi, vaid püüda mõista, mis neil kaante vahel on. Alati püüan tegelases leida kaasaelamise koha: inimene ei ole üheselt mõistetav, sest alati on mingi „aga“, miks inimesed sellised on. Kaasaelamise moment peaks olema kõigi tegelaste juures.“
x
Ses plaanis pole ka imestada, et publikul hakkab „Kuulsuse narride“ peategelastest filmi lõpuks siiralt kahju. Armastus, au ja kuulsus on käeulatuses ja kõik läheb ikkagi lörri.
x
„See on ka lavastaja Ain Mäeotsa põhimõte, et vaataja peab saama tegelasele kaasa elada,“ sõnab Veiko. „Ka Ain üritab kõiki tegelasi mõista ja neile ausalt kaasa elada.“
x
Kui Ain Mäeots tuli sinu juurde jutuga, et sina mängiksid Jaan Tatikat, hüüatasid kohe, et oled nõus?
x
Ma ikka natukene puiklesin vastu. Arvan, et põhjendatult, „Kuulsuse narride” televersioon Kibuspuu ja Krjukoviga oli ees, eks see ikka hirmutas veidi. Ilmselgelt võrreldakse neid kaht versiooni nii ehk naa. Ent meie läksime siiski teist teed pidi, sestap ei tasugi filmi ja telelavastust võrrelda. Neile, kes armastavad televersiooni, jääb telelavastus, ning teistele jääb armuda või mitte armuda mängufilmiversiooni.
x
Millega Mäeots sind siiski ära veenis, et Tatika rolli vastu võtsid? Sellega, et võtted on Viljandis ja hea Tartust filmiteole käia?
x
Alguses pidid võtted üldse Tartus olema. See, et need Viljandisse nihkusid, tuli mulle suureks üllatuseks, sest poeg ei olnud siis veel aastanegi. Olin ise just Tartus Ülejõele kolinud ja kujutasin paljusid lokatsioone seal hästi ette. Seal on suurepäraseid asukohti kruusatänavatega.
x
Ent ka Viljandis oli väga vähe võtteid, enamik ikkagi Tallinnas. Siis kolisime terve perega kuuks ajaks Tallinna – selle üle on mul väga hea meel, et nad võimaldasid mul selle filmi ära teha.
x
Kas aga mitte ei juhtunud ka nii, et „Kalevi“ ja „Kuulsuse narride“ võtted käisid rööbiti?
x
Nädalakene.
x
Viskasid ühes võttepaigas Rauno Pehka dressi seljast ja sikutasid Jaan Tatika hommikumantli selga?
x
Nojah, pidin pärast „Kuulsuse narride“ võtet kohe Rauno Pehkana platsile jooksma. Grimmiosakonnaga oli välja kalkuleeritud, mis hetkel pean habet ajama ja mis hetkel mitte. Et oleks Tatikal õige tüügas lõua all. Ning kui järgmisel hommikul Pehkana platsile minna, tuli eelmisel õhtul habe ära ajada. Võid ju korvpalliplatsil kergelt mustendada – seda ei näe keegi, aga et järgmisel võttel oleks kena Tatika-tüügas lõua all.
x
Eks need hetked tegid olukorra raskemaks, kuid õnneks ei hakanud rollid omavahel vahetuma, seda olukorda ei tekkinud. Õnneks. Minul endal oli neid väga lõbus teha.
x
Eeldusel, et „Kalevis“ mängisid näitlejad profisportlasi, pidite kõik ilmselt kõvasti füüsilist trenni tegema. Muidu võinuks ju platsikaadritest vabalt paroodiastseenid saada.
x
Pidime väga palju treenima. Ka liivakottidega jooksma. Need ei olnud nii rasked, kui sportlastel peaks olema, aga jah, me jooksime päriselt liivakotid seljas. Olin lolli peaga üle-eelmisel päeval teinud jalgade trenni ja võttepäeval liivadüüni nõlvajooksul olid jalad erilised pakud all. Aga see oli väga äge.
x
Sportlase tunne tuli kätte?
x
Ei tea, pole kunagi pärissportlane olnud, ent kui vaataja on rahul, siis on hästi. Film sai ju väga-väga haarav. Nii paljud on öelnud, et lõpp on ju teada, aga ikkagi istud vaadates küüned pingis kinni ja elad kaasa.
x
Et siis ikka seesama, mis sa ütlesid „Kuulsuse narride“ puhul, et vaataja peab saama võimaluse tegelastele kaasa elada.
x
Ikka jaa. Nende kuulsusejanule ja armastusetrallile. Mina hakkasin küll Vesipruulile tema suures ahastuses kaasa elama.
x
Ehkki ise ütlesid sa pärast „Sangarite“ väljatulekut Eesti Päevalehele: „Kuulsus on vist natuke halva tähendusega mõiste ka tänapäeval. Ta on ikka täiega kollane. Ma arvan, et kui inimene teeb õiget asja, siis kuulsus – või õigemini tuntus – tuleb nii ehk naa.“
x
(Muigab.) Ma ei pea ennast Vanemuise näitlejana õnneks käima tänaval promomas. Ent juhul, kui oleksin vabakutseline, käituksin ilmselt hoopis teistmoodi. Aga ma tahaksin ikkagi, et ma ei peaks kuuluma kuskile sellepärast, et mind teatakse, vaid sellepärast, et suudan midagi teha.
x
(Õhtuleht 25.01.2023)