Varemed inimeste sees ja ümber

Sirp, Rait Avestik

 

Urmas Lennuk on ehitanud „Kontserdi diktaatorile” üles uurija Steve Arnoldile, keda kehastab Aivar Tommingas.

Vanemuise „Kontsert diktaatorile”, autor Ronald Harwood, tõlkija Kalle Hein, näidendi töötleja ja lavastaja Urmas Lennuk, kunstnik Ellen Cairns (Šotimaa), valguskujundaja Andres Sarv. Mängivad Aivar Tommingas, Jüri Lumiste, Marika Barabanštšikova, Eva Püssa, Rein Pakk ja Robert Annus. Esietendus 3. XII Vanemuise väikeses majas.

Lavastades näidendeid, mille aines pärineb üsnagi üheselt Teise maailmasõja aegsetest olukordadest, tuleks ettevõtmisele ilmselt kasuks, kui lavastaja läheneks sellistele tekstidele nii, nagu ta teeks seda üldtuntud tüvitekstide puhul, ning üritaks järjekordse lavastusega taas leida ja avada selle näidendi uusi tahke, panna see kõnetama tänapäeva. Tundub, et selline käitumine tuleks nüüdisaegset teatrisituatsiooni arvestades kasuks nii tegijale kui ka vaatajale, ning seda eelkõige sõja võitjate poolt okupeeritud riikide teatri- ja filmivaatajaid silmas pidades, sest mainitud temaatika koos kõigi oma kunstiliste ja ajalooliste väänamiste ning rõhuasetustega on suurele osale praegusest teatripublikust „teada” juba lapsepõlvest. Veelgi enam, juba üle kahekümne aasta oleme vabalt saanud sõja(roima)romantikale vaadata ka teisest, kolmandast jne vaatevinklist. Ma ei taha väita, et selle temaatika igikestev ekspluateerimine kunstis, ka ilma kontseptsioonita, oleks kuidagi kurjast, sest ühed ei tohiks unustada ja teistele on vaja teada anda, aga see selleks.

Inglise näitekirjaniku Ronald Harwoodi näidendis „Kontsert diktaatorile” („Taking Sides”, 1995, tõlkinud Kalle Hein, 2011) vaadeldakse ajalooliste tegelaste ja olukordade kaudu inimolemuse eri tahke, inimese käitumist ja muutumist või mittemuutumist olukordades, kus kaubeldakse põhimõtteliselt elu ja surmaga. (Siiski on tegemist taas ühe läänemaailma autori teosega, kus – nagu suures osas selletaolistes – pakub otsesemalt või kaudsemalt ainest ühisnimetaja „holokaust”, mitte aga meile „kodune” Gulag.) Näidendi põhiliinil toimub tolle aja maailmakuulsa dirigendi Wilhelm Furtwängleri ülekuulamine seoses kahtlustega seotuses natsiparteiga. Idee ei seisne siiski ajalooliste ja poliitiliste faktidega manipuleerimises, vaid ekstreemsetes oludes vaadeldakse psühholoogilise põnevusloo võtmes kunstniku loomevabaduse ja diktaatorliku võimu seost. Kas see on võimalik, ja kui on, siis millise hinnaga.

Sõda on läbi ning uurimist viib läbi ameeriklasest major, kelle töö kahtlustatavaga annab aga üsna pea aimu, et talle pole oluline leida süüdlast, vaid peamiseks kujuneb võimalus end välja elada. Näidendis ei jõuta kuskile, see pole isegi ka nagu eesmärk, kõik taandub väikesele inimesele sülle langenud võimupositsiooniga laamendamisele. Furtwängler esindab näidendis isikut, kes usub, et „võidelda tuleb seestpoolt, mitte väljast” ning sellel põhjusel ei keeldunud ta Hitlerit tema võimuletuleku ajal nimetamast ainsaks isikuks, kes vastutab kultuuripoliitika eest. Furtwängler: „Vastutasuks nõudsin, et mul lubataks siia jääda ja tööd teha, ilma et oleksin kohustatud vastu võtma ühtki ametlikku töökohta. Samuti tahtsin, et ma ei peaks esinema riiklikel üritustel. Olen alati olnud seisukohal, et kunstil ei peaks poliitikaga mingit pistmist olema. Ma armastan oma maad ja rahvast. Ma jäin siia, et pakkuda lohutust, hoolitseda selle eest, et kuulsusrikas muusikatraditsioon, mille üheks hoidjaks ma ennast pean, ei katkeks, oleks elus ka siis, kui me sellest õudusunenäost ärkame. Ma jäin siia, sest usun, et minu koht on oma rahva seas.” Kui tõsiselt me praegu sellisesse patriotismi ja eetilisusesse suudame ja tahame suhtuda, on üks asi. Teine küsimus on see, kas mingi osa loomest on niisugune tänu võimule või just võimu kiuste.

Vanemuise lavastuse puhul kerkib (vähemalt minu silmis) esmalt esile kaks, võib-olla esmapilgul suhteliselt lavastusvälist tõsiasja. Arvestades algselt kõnealuse näidendi lavastama pidanud Georg Malviuse päritolu(maad) ning ilmselt ka eelkõige sel põhjusel tema mõnevõrra teistsuguseid vaateid nii repressioonidele kui ka jõu ja loomingu vahekorrale, ei tekitakski materjalivalik erilisi küsimusi. Pigem oodanukski värske lähenemisega dokumentaalilaadset psühholoogilist põnevikku koos lavastaja seisukohavõttudega võimu ja vaimu teemadel. Seda enam, et tekstis endas on võimalused olemas valida üks või teine pool, kummale kaasa elada, kumma poolt olla. Lavastaja Urmas Lennuki siiamaani tehtud töid ja ära elatud elu arvestades oleks see näidend tema vabatahtlikus tegemata tööde nimekirjas mõnevõrra eristunud. Sestap (ilmselt pidi see näidend, saagu mis saab, Vanemuises lavale jõudma) on Lennuk teinud algmaterjali märgatavalt lennukamaks, mis tähendab peale lühendamise ja ümaramaks (pehmemaks) nudimise ka tugevat turbulentsi näidendi idees ja tegelaskujudes. Ühest küljest on Lennuk siinseid vaatajaid silmas pidades teinud näidendis vajalikke kohendusi, sest lavastuses ei keskenduta mitte eelkõige (mingi) dirigendi ja (ühe) füüreri olnud või olematutele suhetele ning mingile kummalisele süüle, mida dirigendile tahetakse kaela veeretada, vaid ühele suvalisele ameeriklasest kindlustusagendile, kes ühel hetkel oli vastamisi geniaalse loomeinimesega. Lennuk on oma variandist muu hulgas välja sõelunud ka näiteks Peter Weissi „Juurdlusele” tuttavliku lihakärsatamise haisu, ning on tänu sellele ja sentimentaalsele muusikalisele kujundusele tõmmanud loo hoo ja teravuse maha.

Lennuk on oma loo ehitanud üles uurijale major Steve Arnoldile (Aivar Tommingas) nii põhjalikult, et näidendi eestikeelne pealkiri tundubki tabav ja täpne. Kuigi esmapilgul annab Tommingas mõista, et lihtne, kuid teravmeelne major ajab n-ö rahvavaenlast taga, siis järk-järgult muutub major koos olukorraga keerulisemaks ehk selgemaks. Selgemaks selles mõttes, et kirgliku Wilhelm Furtwängleri (Jüri Lumiste) tagaajamise asemel ajab major justkui ise ennast taga. Me näeme kontserti, mida major laseb endale mängida, esinedes ka samas endale ise. Tomminga tundevarjundirikas mäng, mis on kui galerii näitlemisõpikust, viib majori küll kohati triviaalsuse piirile, mis on aga olukorda arvestades põhjendatud ja möödapääsmatugi. Oluline on, et Tommingas ei ületa laval seda piiri, mida major „uurides” kippus ületama. Tomminga Ameerika majoris on piisavalt ka eesti tõugu muhedust ja turvalisust ning kummalisel kombel kujuneb etenduse lõpuks just Tomminga major tegelaseks, kellele kaasa tunda.

Tõsisemad dialoogid peab Arnold maha kiusatud ja mingit süüd endas kandva Furtwängleriga. Kuna ka lavastaja ise on öelnud, et teda ei huvita „suured loojad oma eluvõõruses”, siis paraku on ka Lumiste Furtwängler pisut lavavõõras, kuigi Tomminga ja Lumiste mängult oleks eeldanud suuremat tulevärki. Just Tomminga majori ja Lumiste dirigendi kahevõitluses (mis ei peakski olema väga ebavõrdne) sigines lavastusse mingit ebaloogilisust, aga eks uut maja olegi kergem ehitada, kui olemasolevat ümber. Marika Barabanštšikova majori abi Emmi Straubena teeb samuti eeskujuliku rolli. Ka Barabanštšikova Straube ja majori vahel valitseb pisut kummaline suhe – suhe, mis peletab vaatajad 1946. aasta Berliinist ja viib nad kusagile turvalisemasse ja pehmemasse aegruumi. Siiski viitab Barabanštšikova ja eriti Robert Annuse (leitnant David Wills) esinemine (levinud) tõsiasjale, et hädasti oleks vaja leida lavastaja, kes pisutki viitsiks ja oskaks teha näitejuhitööd ning murda näitlejate selgeksõpitud olemist. (See võibki Urmas Lennuk olla, kuid kõnealust lavastust veel arvestamata, sest see töö kukkus ootamatult kaela.) Annuse „steriilset teenindajat” oleme näinud ju lavastusest lavastusse.

Ilmselt nägin esimest korda teatrilaval Rein Pakku, kes Furtwängleri orkestri teise viiuli Helmuth Rodena esitas kohustuslikku selgrootut tegelast. Teoreetiliselt võiks üks näitleja Rodet esitades olla rahul, sest võimalus oma näitlejaaparatuuri eksponeerida kas või veerandtoonides on olemas. Kuigi Pakku võiks vähemalt teatri kontekstis ilma pikemalt mõtlemata süüdistada (või tervitada) avantürismis, siis Helmut Rode tõttu paneks selle avalduse veel n-ö ootele. Kuigi Paku mäng andis tunnistust, et näitlejakogemuste pagasis on tal veel palju ruumi, võib ennustada, et õigete dirigentide käe all võib ta kunagi mängida ka esimest viiulit. Igal juhul oleks tema tõttu värskendav näha näiteks „Romeot ja Juliat” või „Tõe ja õiguse” teist osa, kus ta siis vastavalt mängiks Romeot ja Indrekut. Kogu trupi mainimise ideest kantuna nimetagem ka Furtwängleri kirgliku austaja ja tänuvõlglase Tamara Sachsi osatäitjana Eva Püssat, keda lavastuse teistkordsel vaatamisel asendas välküllatajana Liisa Pulk.

„Kontserti diktaatorile” ei õnnestu kuidagi kergelt (nagu enamikul juhtudel) asetada oma mälus lahtrisse „huvitav lavastus, oluline töö, vajalik kõigile jne” ega saata seda ka kiirelt prügikasti, mälust kustutada. Lavastus jääb nagu kuhugi sinna vahele rippuma ning on seega pidevalt „silma all”.