Vannist oled sa võetud ja…

Ülemöödunud reedel esietendus Vanemuise väikeses majas noore läti naislavastaja käe all Georg Friedrich Händeli pastoraalooper «Acis ja Galatea».
Eesti teatripublikule on Händel ooperiheliloojana peaaegu tundmatu, sest varem on tema enam kui neljakümnest ooperist siin lavale seatud vaid kaks. Seekordne ettevõtmine sündis Vanemuise ja Läti Rahvusooperi koostöös. Samamoodi kui sügisel Tallinnas etendunud Verdi «Othello», toodi ka nüüd Eestisse juba valmis lavastus, millele Vanemuise orkester, koor ja balletitrupp koos kohalike solistidega uue elu sisse puhus. Riias esietendus klassikalisel kreeka mütoloogial põhinev ning väheste retsitatiividega «Acis ja Galatea» juba mullu aprillis.

Kaks äärmust

Tänapäeval üha sagedamini esitamist leidvate barokkooperite lavastused kalduvad vormiliselt teostuselt enamasti kahte äärmusesse, olles tudengitööde ja ühekordsete kontsertettekannete puhul üldse lavastamata ning suurtes teatrites ja festivalidel pigem ülelavastatud.
Indra Roga lavastus liigitub selgelt teise kategooriasse, ent kunstilisest tervikust või muusikat lämmatavast ülelavastamisest siin küll rääkida ei saa.
Lätlanna «Acis ja Galatea» on küps ja mitmeplaaniline töö, millele kavalehe kinnitusel on auhinnakomisjonid Lätis juba tunnustustki jaganud. Kunstniku, kostüümi- ja valguskunstniku ning koreograafi assisteerimisel sündinud tervik pulbitseb küllusest, nagu see baroki puhul võiks olla ja peakski olema, kaldumata seejuures läbivalt seksistlikust ning grotesksest alatoonist hoolimata maitsetusse.
Silma torkas vaid see, et detailirikka, leidlike kujundite ning läbimõeldud misanstseenidega lavastusele jäi luksuslikuks vannitoaks muudetud Vanemuise väikese maja lava kohati kitsaks. Tegijate otsus tuua veenümfidest, pooljumalatest ja karjustest rääkiv lugu vannide, peeglite ja potilillede vahele illustreeris Händeli muusikat ning John Gray ja Alexander Pope’i libretot ootamatul ja omapärasel moel.

Eestlaste panus

Lavastusbrigaadi kõrval väärib vähemalt sama palju kiidusõnu dirigent Lauri Sirp, kelle käe all kõlas Tartu teatri orkester tähelepanuväärselt hästi. Händeli muusika barokseid värve ning esituse värskust võimendas veelgi Vanemuise väikese maja suurepärane akustika.
«Acises ja Galateas» on väga suur osa kooril ja lavastaja on seda liikumisnumbritega veelgi suurendanud. Vanemuise koor laulis taas kord nooruslikult ja nauditava plastilisusega, ehkki kippus esimeses vaatuses paaril korral orkestrit summutama.
Reedesel esietendusel üles astunud neljast solistist pooled ei ole üldse Vanemuise ooperitrupi liikmed. Kui suure sisemise jõu ja sädeleva väljenduslikkusega laulnud sopran Kristina Vähi (Damon) varastas küllap paljude meelest esietendusel kogu show, siis Roland Liivi (Acis) hääl kõlas sageli madalamalt, kui me Händeli ooperites tenoritelt kuulma oleme harjunud. Tema esitusele aitasid palju kaasa väljendusrikas miimika ja hea lavatunnetus, mida Eesti ooperilaval sageli ei kohta.
Lavastaja oli näitlema sundinud kõik solistid ning nood said sellega ka suuremal või vähemal määral hakkama. Väga ilusa rolli tegi rikkalike lavakogemustega Vanemuise esibass Taisto Noor (Polyphemus). Tema hääles oli korraga nii dramaatikat kui kergust, nii õelust kui headust.
Kui näitlemises olid meessolistid naistest ehk pisut üle, siis laulupartiide ja «heliredelite» laulmine kukkus jälle paremini välja õrnemal sool. Vokaaltehniliselt tegi esietendusel mõjusaima etteaste Vanemuise metsosopran Karmen Puis (Galatea), kellele barokkmuusika pulbitsev energia ja pidev fraseerimissundus kõige rohkem sobisid.

Vanemuine kallutab kaanoneid

Lauldi inglise keeles, ehkki mängulise õhkkonna ja selguse huvides oleks keegi hea inimene võinud libreto eesti keelde tõlkida, nagu koomilise või muinasjutulise koloriidiga lugude puhul tavaliselt kombeks on.
Lõpetuseks tahan lisada, et «Acise ja Galatea» kavaleht on üks viimaste aegade sisukamaid ning maitsekamaid Eesti ooperis. Ent nagu selgus, oli seegi laenatud lõunanaabrite juurest.
On huvitav täheldada, et neljast viimati Vanemuises publiku ette jõudnud ooperist koguni kolm on sündinud koostöös imporditud lavastusbrigaadiga. Kui ülemöödunud sügisel lätlaste juhatusel välja toodud Puccini «Madame Butterfly» oli oma lavastuskeelelt vaoshoitud ja klassikaline, siis mõni kuu tagasi sakslaste toel esietendunud Mozarti «Võluflööt» ning nüüdne, 1718. aastal esietendunud Händeli «Acis ja Galatea» väärivad vormiliselt teostuselt igati oma sünnisajandit. Need heidavad kinda pealinnas asuvale rahvusooperile, kus seni keskeltläbi hoopis läbiproovitumat ja turvalisemat lavastuslaadi au sees on hoitud.

OOPER
Georg Friedrich Händel, «Acis ja Galatea». Libreto autor John Gray. Lavale jõudnud Vanemuise ja Läti Rahvusooperi koostööna.
Lavastaja Indra Roga (Läti Rahvusooper), dirigent Lauri Sirp, kunstnik Andris Freibergs (Läti Rahvusooper).
Osades Roland Liiv, Karmen Puis, Kristina Vähi, Taisto Noor ja teised.
Esietendus 3. veebruaril Vanemuise väikeses majas.