Vanemuislased avavad uue hooaja “Võluflöödiga”

Aasta 2006 on muusikamaailmas Mozarti aasta – helilooja sünnist möödub 250 aastat. Vanemuise teatri avalöök Mozarti aastasse toimub juba homme, rahvusvahelisel muusikapäeval, Mozarti menuooperiga “Võluflööt”, eestikeelsena ja erakordselt suure hulga eesti solistidega.
Emanuel Schikanederi libretole loodud ooperi esietendus toimus Viinis 30. septembril 1791. aastal autori juhatusel ning on seejärel pidevalt püsinud maailma ooperilavadel. Vanemuise lavale jõuab see pärast enam kui poole sajandilist pausi teist korda.
“Võluflööt” on Mozarti eelviimane, sümbolistlik ja vabamüürlaslik ooper. Süžee põhineb kahe maailma – ähvardava ja julma Öökuninganna ning päikesepaistelise humanisti, targa preestri Sarastro vahelisel võitlusel. See on lõpmatult paljude tõlgendusvõimalustega teos, mida Vanemuise muusikajuhi ja peadirigendi Hendrik Vestmanni kinnitusel raske nii lavastada kui ka lauljail ja orkestril stiilselt esitada. Dirigendina on Vestmanni taotlus saavutada võimalikult mozartlik kõla.
Lavastaja Arila Siegert saabus Tartusse proovidele juba kevadel, vahetult pärast oma esimese “Võluflöödi” lavastamist Osnabrückis, sooviga veelgi enam ooperisse süveneda. Selle väga mitmekihilise teose erinevatest aspektidest toob ta esile kõigepealt õppimise: “Me muudame end pidevalt, õpime uusi asju, oleme sunnitud vanu oskusi üle parda heitma. Tamino eneseotsing Sarastro müsteeriumide abil, mille kaudu ta võidab armastatud naise – see on minu jaoks kõige tähtsam aspekt. Ka Sarastro ja kuninganna peavad nende sündmuste käigus üht-teist juurde õppima.”
Ooperi põhitelg on prints Tamino pürgimine pühitsetute hulka, milleks tal tuleb läbida mitu initsiatsiooni, seistes silmitsi ka surmaga. “Lavastaja on lähtunud sellest, et alguses on kõik Tamino kujutlus. Ta on täiesti süütu poiss, kelle silmad avanevad ja kes hakkab kõiki asju elus esimest korda tunnetuslikult nägema,” selgitab Hendrik Vestmann ja lisab: “Kuna lavastaja on ise koreograaf, siis on ta väga palju töötanud inimeste kehakeelega – kuidas laval liikuda, kuidas ennast väljendada.”
Lavastus on küllaltki klassikaline. Lavapildis mängitakse palju valgusega.
Kogu ooper esitatakse eesti keeles (tõlkijad Erich Kõlar ja Kalle Hein). Vaid ainsal külalissolistil, mustanahalisel Wendy Walleril USAst on Öökuninganna partii lubatud saksa keeles laulda, ent kõnetekstid on temagi eesti keeles selgeks õppinud. Markantse külalisega jagab koloratuursopranite hiilgepartiid Angelika Mikk. Suur hulk soolosid annab võimaluse paljudele eesti lauljatele end proovile panna ja ooperikogemuses kasvada. Mainiksin siinkohal vaid noorukest Alfia Kamalovat, viimasel ”Con briol” suurt tähelepanu äratanud sopranit, kes sellest sügisest juba ka Giesseni Linnateatri solist, kuid kes eelistas siiski Pamina rolli Vanemuises, katkestades ka poolfinaali jõudnuna osalemise Bratislavas toimuval EBU konkursil “New Talent 2005”.
Huvi Vanemuises etenduva “Võluflöödi” vastu on erakordselt suur. Oktoobrikuu etendused on juba välja müüdud, kuid teatrist lubatakse, et ühelgi soovijal etendus nägemata ei jää, kuna ooperit mängitakse kogu Mozarti aasta jooksul.