Vanemuislane Oleg Titov lahkub lavalt pensionipõlve pidama
Kui Vanemuise balletitrupi nimekaimaid tantsijaid Oleg Titov rääkis pühapäeva lõuna paiku, kuidas ta hommikul Venemaale emale helistas, sugenes ta silmadesse pisarate helk.
Venemaal ei ole emadepäeva tähistamine küll kombeks, kuid tantsijal oli helistamiseks teinegi põhjus. «Mul on täna Vanemuises viimane etendus,» kuulis tema ema Novosibirskis. «Mind saadetakse pensionile.»
Ja mida ema selle peale Siberi suurimas linnas telefonitorusse ütles?
«Nagu iga ema – elab kaasa oma pojale…» ütles 38-aastane tantsija lause lõppu alla neelates ja hakkas kohendama balletisussi ristpaelu, kuigi need olid tipp-topp pingul. Emadepäeva tähistava etenduse alguseni oli paarkümmend minutit.
Obi äärest Tartusse
Emajõe-äärsesse väikelinna tuli Oleg Titov Obi jõe äärsest miljonilinnast seepärast, et sealne ooperi- ja balletiteater läks viieks aastaks kapitaalremonti.
Kuuldus kaugel Eestis tegutsevast ballettmeistrist Ülo Vilimaast ja tema imepärasest loomingust oli levinud üle NSV Liidu. Vilimaa pärast võttiski 190 cm pikkune kahupäine noormees Tartusse tuleku ette.
Tänaseks on tal osatäitmisi Vanemuise balletitrupi solistina olnud nii palju, et leheruumi nappusel tuleb loendi lõppu igal juhul kirjutada tähed jt. Seepärast olgu siinkohal kirjas vaid kõige-kõige.
Tehniliselt kõige raskemateks peab Titov oma osatäitmisi ballettides «Romeo ja Julia» ning «Giselle».
Detsembris 2001 esietendunud muusikalis «Gypsy» osalemine Mazeppana oli senistest küllap kõige erilisem. «Ma ei ütleks, et see oli mu elu kõige huvitavam roll, küll aga olin laval uues kvaliteedis – lauljana,» rääkis tantsija. Lisaks pidi ta ka teksti ütlema, seejuures oli ta rõivastatud kui naisstrippar.
«Mul on vedanud,» märkis Titov. «Olen lisaks tantsimisele olnud ka draamalavastustes.»
Vaheldust ja loomingulise innu rakendamist on pakkunud ka lavastajatöö nii koduteatris kui ka Rakveres ja Viljandis.
Siit paistabki tegevus pensionipõlveks, mis tantsijatele saabub siis, kui tööstaaži on kogunenud 20 aastat. Jõudu ja nõtkust ju veel oleks, aga millalgi tuleb uljaste hüpete tegemisele ja meeletule keerutamisele ikkagi joon alla tõmmata.
Pühapäeva pärastlõunal, veerand tundi enne etenduse «Alice Imedemaal» algust ei salanud Titov, et on Vanemuises viimast korda tantsijana lavale mineku eel kurb. «Jah, valus on, aga pole parata,» nentis ta.
Samal hetkel tuli tema juurde noor tantsija ja lavastaja Janek Savolainen ning ulatas staažikale kolleegile sõnatult plakatirulli ja lillekimbu. Rullis oli kolm mängukavast maha võetud lavastuse plakatit.
Kui Savolainen tuli hiljem, etenduse ajal Küüliku kostüümis korraks lava taha hinge tõmbama, kommenteeris ta lillekimpu nõnda: «Need on meelespead – sümboolne, natuke nukravõitu kimp.»
Siis kalpsas Küülik lavale, kus samal ajal lõpetas Titov etteaste Hertsoginna tite osas.
Hertsoginna sülelaps
Hertsoginna on nii pikk, et tema kübar jäi lavataguse ruumi lakke kinni. Umbes kahe ja poole meetri kõrguse veidra lavakuju ülemises osas on Jelena Karpova.
Enne vaatajate ette astumist istus ta kaksiratsi Titovi õlgadele, viimane pistis aga pea läbi kostüümiaugu, kujutades lutti imeva vuntsidega imiku pead.
Nõnda tuli tantsupaaril umbes viis minutit laval hüpelda ja keerutada. Taas lava taga, tõstis Titov Karpova tema enda jalgadele, andis kaasa plaksuva musi ja ruttas, suvesärgi seljal tumedad higilaigud, kõrvalruumi Grüpsi kostüümi rõivastuma.
Karpova jäi oma pikka kostüümi kokku korjama ja nentis, et Titov ei ole teda kukil kandes kordagi komistanud. Kolleegist kõneldes kasutas baleriin ka sõna emotsionaalne.
Küllap just emotsionaalsus laskiski Titovi näol välja paista viimast korda tantsuetenduses publiku ette ilmumise kurbuse. Seda jumestustoas märganud endine baleriin ja praegune repetiitor Svetlana Unt hoidis peegli ees Titovi kätt.
«Mina läksin ära niiviisi, et kõigepealt ei teinud ma enam soolosid ja läksin kordeballeti esimesse ritta, siis astusin tahapoole ja seejärel ei tantsinud enam varvastel,» meenutas Unt veidi hiljem koridoris.
Repetiitor tunnistas, et sellist mitmeaastast üleminekut on kergem üle elada. «Äkki ära minna on väga raske,» rääkis endine baleriin.
Algab uus eluetapp
Titov oli oma tulevikust rääkides napisõnaline. «Vaatame, mis saab,» ütles ta. «Elu läheb edasi, algab uus etapp.»
Titovi ametlik pensionile saatmine on septembris. «Tantsija lavaelu on lühike,» nentis Vanemuise balletijuht Mare Tommingas. «Olegil on vedanud, tal on olnud andekust tantsimise kõrvalt lavastada. Usun, et talle tehakse huvitavaid pakkumisi.»
Ühe huvitava pakkumise tulemust võib näha praegu Rüütli tänavas, endises nn kringlipoes tegutsemist alustanud kohvikus Crepp. Selle seintele on fotograaf Lauri Kulpsoo jäädvustanud Titovi rollimängu.
Kaks aastakümmet tantsulaval
• Tantsija ja lavastaja Oleg Titov on sündinud 3. novembril 1965 Kemerovos.
• Lõpetas 1984 Moskva Suure Teatri juures akadeemilise balletikooli.
• Töötas 1984–87 Novosibirski ooperi- ja balletiteatris.