fbpx

Vanemuislane Aivar Kallaste võitleb oma 60. sünnipäeval tuuleveskitega


Vanemuise balletitantsija Aivar Kallaste saab täna 60-aastaseks. Seepärast pole ime, et just täna esietendub teatri väikeses majas Cervantese romaanil põhinev tantsulavastus «Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast», milles ta tantsib peaosas. Aivar Kallaste (pildil) vastas küsimustele eile enne peaproovi.

Kui töömahukas ja keeruline on kuulsa kurva kuju rüütli ja tuuleveskitega võitleja don Quijote osatäitmine võrreldes teiste seniste lavarollidega, mida Vanemuises on olnud võimalus teha juba 42 aastat?

Selliseid on olnud palju, aga viimasel ajal mitte. Taas on tekkinud hea tunne nagu varasematel aegadel, sest koormuse mõttes ja rolli ettevalmistamise seisukohalt on see raske ülesanne.

Kui palju on üldse seni olnud osatäitmisi?

Kui Janek Savolainen lavastas kümme aastat tagasi juubeliks «Vanamehe ja mere», oli see mu sajas esietendus. Vahepeal on neid lisandunud.

Millist don Quijotet näeb publik lavastuses «Teravmeelne hidalgo…»?

Eks ikka sellist, kuidas Cervantes teda nägi: meeletuna, üllaste eesmärkidega, suure sooviga hädasolijaid ja maailma parandada. Seal taga on tema oma maailm, mis ta on kokku lugenud rüütliromaanidest, nii et ta ei ole päriselt kontaktis tegelikkusega ja on pidevalt oma kujutlustes. Muidugi ei toonud me lavale romaani kõiki tuhandet lehekülge, vaid valikuliselt olulisema.

Lavakujundus on napp: videokujutised tagaplaanil ja mitmes pikkuses redelid. Kui palju selline kujundus toetab või segab tantsijat?

Tantsulavastuses jäetakse tavaliselt ikka põrandaruumi liikumiseks. Redelid on kindlasti abiks. Mis aga horisondil toimub, mina paraku ei näe, olen ju näoga saali poole.

«Teravmeelse hidalgo…» on lavastanud Janek Savolainen ja Katrin Pärn. Mis neid iseloomustab?

Mõlemad on tohutult fantaasiarikkad ja hea huumoriga. Nad on olnud mulle alati abiks, oleme koos toonud lavale väga tõsiseid teemasid. (Aivar Kallaste nimetas siinkohal nende kahe lavastaja koostöös ja tema osalusel lavastusi «Meister ja Margarita» ning «Naksitrallid» – RH märkus.)

Mida tuleb meelde sellistest kuulsatest lavastajatest 1970. aastate teise poole Vanemuises nagu Ida Urbel, Ülo Vilimaa ja Kaarel Ird?

Mu esimeste ja ka järgmiste tantsulavatuste koreograaf Vanemuises oli Ülo Vilimaa. Ida Urbeliga kohtusin hoopiski sõnalavastuses, see oli Jevgeni Švartsi «Lumekuninganna» 1978, kuhu ta pakkus mulle Printsi rolli. Kaarel Irdiga puutusin kokku väga mitmes lavastuses.

Vilimaa oli hästi tark koreograaf, ta ei visanud tantsijat vette tundmatus kohas, vaid jälgis, ja alles siis hakkas andma raskemaid ülesandeid. Urbel oli delikaatne lavastaja, nõudlik ja eestiaegse kasvatusega. Tema kui koreograafi käekirjaga ma töös kokku ei puutunud, sest minu tuleku ajal Vanemuisesse (kohe pärast Tallinna balletikooli lõpetamist 1977 – RH märkus) ta balletti enam ei lavastanud. Ird oskas hästi teatrit juhtida ja oli selline, kes säras ise ja laskis ka noortel tegutseda.

Milline on esimene mälestus Vanemuisest?

Kooli ajal käisin vaatamas Vanemuise külalisetendusi Estonias. Ükskord avastasin, et Donizetti «Armujooki» mängitakse ka Tartus, sõitsin kohale ja nägin ukse peal silti, et etendus jääb laulja haigestumise tõttu ära. Järgmisel päeval oli Põldmäe «Merineitsi» esietendus Vanemuises ja nii sain näha Vilimaa uut lavastust.

Vanemuise veebisaidilt on lugeda, et Aivar Kallaste on vaid ühe korra, aastail 1995 ja 1996 töötanud mujal, Soomes Turu moderntantsuteatris Aurinkobaletti. Miks oli tarvis teha selline kõrvalhüpe?

Mind hakkas painama tunne, et ma olen juba nii kaua teatris olnud ja aina teinud ja teinud, et võibolla ma hakkan publikut ära tüütama. Et kas ma suudan olla värske ja uus. Mulle pakuti sinna tööle minekut ja ma mõtlesin, et see oleks mulle heaks värskenduseks, kui õpin moderntantsu juurde lisaks sellele, mis ma sain Vilimaa lavastustest. Sain Soomest kaasa palju uut moderni vallas, hingamise kohta. Ja üldse – tol ajal oli see ju välismaa!

Kui palju aega ja tahtmist jääb teatritöö kõrvalt midagi muud teha? Ja millele see aeg kulub?

Ikka jääb midagi ka üle kõigeks selleks, mis on koduga seotud. Viimased seitse aastat olen elanud lapselapse elu: kui noored paluvad temaga olla, ütlen ma jaa. Areneme koos temaga.

Kevadel tuli linale Ralph Fiennes’i film «Valge vares» maailmakuulsast balletitantsijast Rudolf Nurejevist. Kuidas meeldis?

Ma ei ole seda näinud, küll aga dokumentaalfilmi Nurejevist. Ta on väga võimas tantsija, kuid mulle on lähedasemad nii tantsijaisiksuste kui ka inimestena minu iidolid Vladimir Vassiljev ja Mihhail Barõšnikov. Ja juhtus selline erakordne asi, et ma sain töötada koos Vladimir Vassiljeviga Moskva Suures Teatris. See oli siis, kui Estonia tegi mulle pakkumise osaleda Kaie Kõrbi õhtus.

Mis aastal avanes selline erakordne võimalus?

See oli minu esimesel pensioniaastal 1999, kui ma oleksin võinud ametlikult lavalt lahkuda. Just siis algas mu kõige põnevam, tihedam ja kirevam aeg.

Kindlasti on tulnud nii pikas loomingulises tegevuses aegu, kui on raske publiku ette minna. Mis aitab sellest üle saada?

Teadmised, mis on elu jooksul ja juba koolis saadud. Ma hoian eemale vastumeelsest, rutiinsest tegevusest. Tantsija igapäevasesse töösse kuuluvad küll ka hommikused treeningtunnid, kus me kordame neidsamu harjutusi, mida õppisime juba esimeses balletitunnis koolis, aga ma lähtun teadmisest, et mul on seda treeningtundi vaja enda vormishoidmiseks.

Tantsijal ja näitlejal on selline elukutse, et õhtuks on vaja koguda energia, mida kasutada etenduses väga kontsentreeritult kahe-kolm tunni jooksul. Ma kindlasti ei taha lavale minna väsinud ja igava tantsijana, sest esiteks ei oleks see austusavaldus minu enda ja minu professiooni vastu ning teiseks – mul ei ole õigust seda teha, sest publik ei andestaks.

Millised on tulevikuplaanid?

Aeg-ajalt mõtlen tagasi sellele, milliseid raskeid rolle ma olen tantsinud ja ikka veel elus. Olen eluaeg olnud õnnelik selle üle, et ma olen saanud oma elukutsega tegeleda. Paljud on õppinud ameti selgeks, aga erialalist tööd ei leia, ma ju näen, kui palju on neid, kes käivad lihtsalt tööl.

Ma tean küll, mis mind järgmisel hooajal ees ootab, kuid tulevikuplaane ma ei julge välja öelda. Elame ajalikus maailmas ja ma ei ole selgeltnägija, et teada, millal mis võib juhtuda. Aga, naljaga pooleks, juba mõtlesime, mis võiks olla kümne aasta pärast järgmine juubelihõnguline lavastus.

(Tartu Postimees, 06.06.2019)