Vanemuises põrkuvad vaenulikud jõugud

Rusikas kihutab vasaku silma suunas. Mataki! Ägisedes vaarub nooruk sammukese tahapoole, kuid tasakaal ei jäta teda maha. Litaki! Vastane saab võimsa vastulöögi ja ahmib õhku.
Taamal roostese seina lähedal välgatab teise noorukitepaari heitluses noatera.
Kolmandas kakluspuntras kukub üks poiss selili. «Alla! Maha! Näo peale!» hüüab mõni samm eemal keskealine mees.
Neljandas paaris, nagu kõikides teisteski, on vastamisi valge ja värviline noormees. Tõmmum neist on väga sarnane Vanemuise tantsija ja koreograafi Janek Savolaineniga.
Kuid see vist ikka ei ole Savolainen, vaid Chino. «Mina olen see hull, kes lõpus tapab Tony,» tunnistab Chino veerand tundi hiljem. Või ikkagi Savolainen?
Jah, ikkagi Savolainen. On ju tegemist teatriga, mitte kaklusega isiklikus elus. Nimelt on Vanemuises käsil Leonard Bernsteini muusikali «West Side Story» (WSS) lavastamine.
WSS on Shakespeare´i «Romeo ja Julia» tänapäevastatud versioon, mille peategelasteks on USA-s sündinud poola verd noormees Tony ja äsja USA-sse elama saabunud puertoriikotar Maria.
Tegevustik hargneb New Yorgi lääneosas, kus kaks kampa – valgete Jetid ja puertoriikolaste Haid – jagelevad võimu ja territooriumi pärast. Tegelikult on need osalt vanemuislased ja osalt etendustes mängimisest huvitatud teatrivälised noormehed.
Too keskealine mees, kes teisi alla, maha ja näo peale käsutab, on Eesti Teatriliidu esimees Rein Oja. Samal ajal on ta üks väga vähestest diplomeeritud lavalise võitluse asjatundjatest Eestis.
See viimane asjaolu põhjendab tema käes veiklevat hirmuäratavat külmrelva, mille tera osutub käega katsudes ohutult painduvaks. Hüüatused alla! ja maha! on aga suunatud filmimeestele, kes jäädvustavad kahe kamba võitlust.
Nimelt kavatseb lavastaja Ain Mäeots tarvitada etendustes videolõike.
Lavastamine on Mäeotsa väitel edenenud libedamalt ja lõbusamalt, kui oli karta. Nii tehniliselt kui ka muusikaliselt on rikkaliku helikeelega WSS lavastaja sõnul raske ja nõudlik. Kuid mitte vaatajatele, sest…
«Me oleme teinud proovides nii, et meil endal oleks huvitav ja lõbus – küll siis publikul on ka, ja meil ongi olnud huvitav ja lõbus,» kinnitab ta.
Kampade kakluse filmimine jätkub. Korraks peatub lava serval lavastaja assistendi ametis debüteeriv bariton Jaan Willem Sibul. Ta tuletab Rein Ojale meelde, et kell 13–15 on prooviplaanis vägistamine ja pussitamine.
Ennastsalgav heitlus on lavastuses küll olulisel kohal, kuid meeleliigutust silmavee valamise suunas põhjustab hoopiski armastuse teema.
Etendus käib roostekarva dekoratsiooni taustal. Sorry! See ei ole siiski roostene, vaid – nii nagu lavastuse kunstnik Riina Degtjarenko rõhutab – kirglik punane, kirepunane. «See on ju armastuslugu,» selgitab ta.
Möödunud sajandi keskpaiga New Yorgi Romeot ja Juliat, õieti niisiis Jetide kampa kuuluvat Tonyt ja Haide juhi Bernardo õde Mariat laulavad ja mängivad erinevates etendustes Koit Toome või Rolf Roosalu ning Hanna-Liina Võsa või Nele-Liis Vaiksoo.
«Väga hästi on läinud, oleme graafikus,» märgib prooviks valmistuv Vaiksoo trepil lühikeses vestluses. «Laval oleme olnud ühe nädala, praegu pannakse tehniliselt paika, kes peab kus olema, kust sisse tulema ja kust välja minema.»
Peagi on käes ka see päev, kus tuleb proovis olla 1950. aastate stiili mõjutustega kostüümis. Mariadel on neid mitu. «Öösärgid, hommikumantlid ja värvilised superilusad kleidid,» loetleb Vaiksoo.
WSS on kaheksas või üheksas muusikal, milles õbluke lauljatar kaasa teeb. Maria osa peab ta oma lavarollide hulgas eriliselt tähtsaks: «See on ju nii kuulus muusikal ja mul on suur rõõm seda teha. Loomulikult jääb see mulle üheks eredamaks mälestuseks.»
Kui neiu Vaiksoo lippab trepist üles oma garderoobi, materialiseerub nagu vanake Hottabõtš lava eesruumi mugavale pingireale lösutama WSS-i muusikaline juht ja dirigent Tarmo Leinatamm.
Väga hea! Kuuldavasti on ta saatnud Vanemuise peaprodutsendile kirja, milles olevat üht-teist arvanud lavastuse kujunemise kohta. Nüüd saab kuulujuttu kontrollida.
«Kirjutasin talle, kuidas ma sain esimeses proovis neljapäeval väga positiivse emotsiooni,» ütleb maestro. «Kirjutasin midagi niisugust, et minus hakkab tekkima veendumus, et sellest tuleb väga hea tükk – vähemalt muusikaliselt.»
Kas solistid ikka sobivad oma rolli? «Jah, nii ealiselt kui ka oma füüsiliste omaduste ja hääle poolest,» vastab dirigent.
Kuulasin just eelmisel õhtul Bernsteini enda dirigeeritud versiooni, kus peaosades laulsid ilusa ja võimsa häälega… «Laulsid mingid pensionärid, ma mäletan küll – Carreras ja Kiri Te Kanawa,» ei jää maestro vastust võlgu.
Lõpetuseks kinnitab ta lavastaja väidet selle kohta, et WSS on muusika poolest keeruline ja rikkalik. «Juba avamängus on kasutusel peaaegu kõik heliredeli noodid,» nendib Leinatamm.