Vanemuises lavastatud draamas peegeldub varemetes Venemaa

Vanemuise väikeses majas 1. oktoobril esietendunud «Vladimiri väljakut» vaadates meenus mulle Aleksandr Solženitsõni tuntud traktaat «Rusudes Venemaa».
Ljudmila Razumovskaja emotsionaalne ja publitsistlik näidend on otsekui selle üdini pessimistliku, Venemaa igipõliste väärtuste varingut kajastava traktaadi lavaline illustratsioon eraelulisel tasandil.
Razumovskaja näitab meile kõige argisemate elujuhtumite kuhjamise ja elulugude jutustamise kaudu vene lihtrahva tragöödiat («Hullem kui blokaadi ajal!» kõlab näidendis üks hüüatus), millest me ju argitasandil kuigi palju ei teagi.
70 aastat võimutsenud kommunismi kokkuvarisemine on toonud kaasa pidurdamatu (ja kummaliselt stabiilse) kaose ja anarhia, «kõigi sõja kõigi vastu», mis lammutab kõige hullemini just igapäevaseid inimsuhteid, abielu ja perekonda. Armastus võiks päästa maailma, kuid kas ka Venemaad?

Džungliseadused

Näidend kajastab suurlinna (Peterburi) džungliseadusi, kus ainsaks mureks on sageli eluspüsimine, mõne ilmeka kirjeldusega saame aimu ka vene külaelu hävingust.
Vaevalt saab näitlejaile olla paremat maiuspala – aga ühtaegu ka proovikivi – kui esitada laval säärases kaoses, tsiviliseeritud elu varemete vahel toimuvat piirsituatsioonide ahelat.
Ja ega oskagi öelda muud – Lembit Eelmäe ja Herta Elviste on oma keerulise ülesandega hiilgavalt toime tulnud, hoides publikut umbes 2,5 tunni jooksul pideva pinge all.
Saavutus on seda hinnatavam, et Razumovskaja tekstile võib mõndagi ette heita: publitsistika kipub siin ajuti psühholoogia üle domineerima, autoris võtab ajuti võimust kirglik paljastaja ja näpuganäitaja.
(Üksainus näide: naispeategelase pihtimustes on palju juttu tema lapselapsest, invaliid Aljošast, kelle hingeilma lähema avamiseni tekst aga ei küüni, poiss jääb vaid abstraktseks märgiks invaliidide olukorrast.)
Eelmäe ja Elviste oskavad neist tüüpiliselt venepärase «lõikava» publitsistika karidest oskuslikult mööda loovida.
Nad mängivad maksimaalselt lahti just tüki psühholoogilised võimalused, elu hammasrataste vahele jäänud, üsnagi kibestunud ja okkalise vanapaari konfliktiderohke sõnaduelli ja vaevalise, ent seda veenvama teineteiseleidmise.
Kümne aasta eest mängiti samal laval Lembit Eelmäe kirjutatud näidendit «Otsides oma saart» (samal 1994. aastal esietendus Sankt-Peterburgis ka Razumovskaja teos), millel just noorte ja vanade terava põlvkondliku konflikti valgustamisel on mõndagi ühist «Vladimiri väljakuga».
Ka viimases toimub pidev oma saare otsimine, suuresti küll naiivne ja illusoorne, ent ometi väga inimlik ja haarav.
Ma ei arva üldse, et head näitlejad peaksid mängima aina mingeid täiuslikke ja laitmatuid tekste (ja kust neid võttagi?), vastupidi, näitleja tõeline suurus ilmneb vahel just seal, kus ta algteksti konarustest ja küsitavustest kõrgemale tõuseb.
Razumovskaja heitlik, naiselikult pulbitsev ja visklev, kõike korraga välja paisata tahtev dialoog on selles mõttes väga tänuväärne dramaturgiline materjal, mis laseb laval teha «kõike».
Ja on äärmiselt kaasakiskuv jälgida, kuidas näitlejad selle näilise kõikelubatavuse võimalusteküllusest valivad eksimatu vaistuga välja just kõige mõjuvamad, ökonoomsemad, askeetlikumad vahendid, saavutavad erakordse lavalise vabaduse.

Vabaduse tunne

Esietenduse eel kinnitas lavastaja Katri Kaasik-Aaslav, et «näitlejate mängus saab nähtavaks nende tohutu elukogemus».
Elukogemus tähendab siin küll kõige vähem mingit moraalitseva elutarkuse hiigelkoormat. Vahest hoopis seda, et vaid vabaduse piiride täpne tajumine annab vabadusele reaalse sisu?
Igatahes just see jahmatava, otse peadpööritava vabaduse tunne on põhiline, mis jääb lavastusest püsima ja lausa kummitama.