Vanemuises esietendub „Orpheus põrgus“ Andres Dvinjaninoviga nimiosas

Vanemuise Välksõnum

Eeloleval laupäeval, 25. septembril toimub Vanemuise teatri suures majas opereti „Orpheus põrgus“ esietendus. Orpheuse rollis astub lavale Andres Dvinjaninov. Algselt nimiosa kehastama pidanud Urmas Põldma sai möödunud neljapäeval RO Estonias „Silva“ esietendusel tõsise jalavigastuse.

Urmas Põldma soovis küll meelekindlalt Vanemuise esietendusel osaleda, ent eilne päev näitas, et vigastus ei võimalda siiski füüsilist pingutust ja laulja vajab taastumiseks täielikku rahu. Andres Dvinjaninov on oma pika teatrikarjääri jooksul lisaks draamalavastustele osalenud nii muusikalides, operettides kui ooperites. Rolli omandamine viie päevaga on tõsine väljakutse, aga Orpheuse roll pole mahult õnneks väga suur – ainult seetõttu on nii kiire asendamine üldse võimalik.

„Andres Dvinjaninov on väga võimekas artist ning ootame huviga tema rollilahendust esietenduvas operetis,“ ütles teatri juht Paavo Nõgene.

Jacques Offenbachi „Orpheus põrgus“ on kirjutatud 1858. aastal ning seda teost peetakse esimeseks klassikaliseks täispikaks operetiks. Sisult on see antiikse loo üsna häbematu paroodia ning lõikav satiir omaaegse Prantsusmaa ühiskondlike ning poliitiliste olude aadressil. Kuulsaim meloodia sellest operetist on kindlasti „Galop infernal“ (põrgugalopp), mida tänapäeval tuntakse kankaanina (can-can).

Opereti „Orpheus põrgus“ lavastab Marko Matvere, muusikajuht ja dirigent on Lauri Sirp, kunstnik Liina Keevallik, koreograaf Marika Aidla ning valguskujundaja Tõnu Eimra. Osades – Alla Popova, Andres Dvinjaninov, Mati Kõrts, Maria Kallaste, Atlan Karp, Valentina Kremen, Tõnu Kattai, Jaan Willem Sibul, Merle Jalakas, Pirjo Püvi, Karmen Puis ja Siiri Koodres.

„152 aastat on möödunud selle muusikalise näitemängu sünnist. Teos pidavat pilama tolleaegset Pariisi kõrgseltskonda. Jällegi on skeptikul põhjust olgu kehitada. Mis asi on kõrgseltskond? Mis loomad need on? Kas keegi on neid näinud? Polegi nii tähtis, kes seal laval täna täpselt on – kas prantsuse kodanlased või tõesti jumalad ja kuradid, aga inimene kujutab neid, kes on seatud meie üle, ikka samasugustena, kui palju sajandeid tagasi,“ tõdes lavastaja Marko Matvere.