Vanemuisele tõi malevõidu osav etturite käsitsemine

Benny Anderssoni ja Björn Ulvaeuse muusikal “Chess” on Vanemuises Georg Malviuse lavastatuna õnnestunud niimoodi, et kahe tunni jooksul on publiku kõik meeled jäägitult paelutud ega tule ainsatki pettumust ega piinlikku hetke.
Ükski hirm, et eestlased ei oska laulda-tantsida-mängida, pole põhjendatud. Oskavad küll. Kõike oskavad, alates tõlkimisest. Mart Sander, Kelli Uustani ja Maian Kärmas on toonud teksti sedavõrd mahlakalt ja maitsekalt eesti keelde, et kohatine suhumahtumatus (ingliskeelse teksti puhul keerleb teine iseäranis koorilauljate suudes üle ääre ajavalt) ei tee viga.
Vaimukas on. Nagu ka šotlanna Ellen Cairnsi sooritatud riietamiskangelastegu kohmakate masside õhulisemaks muutmisel ning Jüri Naela vägiteod eri rahvakihtide liikumasaamisel.

Mäng mängus

Vanemuise mäelt kuuldus juba enne esietendust, et Malvius kribas originaali oluliselt ümber. Et poliitiline-intellektuaal-sportlik marionetlus üksinda polnud nii huvitav kui inimsuhete kataklüsmid, mille ta rahvuskaaslaste kirjutatud algupärandisse nüüdistavaks värskenduseks juuris.
Malviuse taotlus oli selge: möödunud kümnendite poliitiline nukuteater üksi ei pruugi praegu paeluda. Muusikalimeister lisas liini, kus malerahvast kehastavad näitlejad on lava taga nemad ise.
On selline mäng mängus šnitt, mida armastab näiteks VAT-pärnakas Aare Toikka puhkudel, mil laval toimuv võib lapsvaatajatele liiga valus olla, kui läbi mitmekihilise loori ei leevenda. Georgi lisaliin on ses mõttes rabavalt õnnestunud, et ei riku konservatiivide meelepahaks tava-“Chessi” tervikut, aga ei muuda tulemust ka paremaks. Sellest trikist on võimalik lihtsalt mööda vaadata.
Lava ja tagaruumi vaheldumine on vabalt vaadeldav nii maletajatena avalikkuse ees ja maletajatena oma olemises kui siis etturite-maletajate ja näitlejatena, kes neid mängivad. Lavatagune on maskide langemise ja tegelike suhete koht nii ehk nii.
Ja mis puutub tantsijate lisamisse lauljatele täienduseks, siis mõlemad komplektid – nii laulev Janika-Gerli-Koit-Lauri kui tantsiv stuff võivad olla nii need kui teised. Inimesed ja etturid. Sellisest kunstiliikide topeldamisest ongi saanud Vanemuise muusikalilavastuste kaubamärk.
“Kasside” lavastuseski möllab kaks komplekte mjäusid: tantsivad ja laulvad, kes segunevad, vahetavad sujuvalt teatepulka, moodustavad sünergia ja täienduse, mitte trügimise. Keegi ei peagi üksi olema artist nagu orkester või sammuv ekskavaator.

Väärib kütust

Annete ühendamine lisab kindlustunnet. Nagu Eesti muusikateatri meelelahutuslaval juba kindlate kaubamärkidena figureerivad Sillamaa-Padar-Toome-Liiv ja veel kümmekond hästi äraproovitud tegijat. Gerli Padar, keda intriigijanused kolla-analüütikud loodetud jamade otsingul ja nende asemel kogu lavastuse päästjaks tituleerivad, on tõepoolest liigutav ning võimas.
Lauri Liiv aga vaimustab oma karikatuursuse ja eneseirooniaga: Elton Johni “Aidas” rinnale kleebitud karakulli abiga matšo-Radamest kehastanud noorsand on nüüd grimeeritud Priit Pulleritsuks ning itsitab selle metamorfoosi üle täiega. Ja mis hääl!
Koit Toome, kellele rokitenori partii pole ehk tõesti nii sobiv, kui olnuks lüüriline-klassikaline roll nii talle kui Lauri Liivile, lahendab oma ülesande aga näitlejameisterlikkusega. Seesinane lavaosavus areneb mehel nii tormiliste paaristõugetega, et kui tema hääl enam ei saa või ta ise ei taha lauldes elatuda, võib näideldes vabalt ilma ja inimesi edasi teha. Juba “West Side Storys” pole ta oma mängutasemega enam Koit, kes mängib näitlejat, kes mängib Tonyt. On Tony. Sama siin. On omadega lumes jänki. Ja enesehaletsejast artisti-jota ka.
Nautides igasuguste agadeta nii Vanemuise koori kui kordeballeti sooritusi muusikalirahva omadega paralleelselt, saab nüüd juba julgelt väita, et mõlemad ongi head, õnnestumised pole enam juhus.
Headuse saladus peitub selleski, et neilt on võetud vastavalt võimetele. Mis võrdub võimaluse andmisega.
Näiteks balletiartist Marika Aidla (Gerli Padari tantsiv teisik) on emakssaamisele vaatamata ligi 40aastasena hiilgevormis, samal ajal kui Kaie Kõrb heideti pealinnas üle parda. Kui Age Oks ja Toomas Edur peaksid tõesti Eestisse tagasi tulema, valigu Vanemuine. Provints paistab uuemal ajal oskavat andeid hinnata.
Paavo Nõgene ja Sulev Teppart uute kombinaadijuhtidena kõlavad juba tegijanimedena just seda suunda süvendavalt lubavatena. Tungiv soovitus siinsest kuurordist augustis, kui muusikali taas mängitakse, Tartusse “Chessi” vaatama sõita. Väärib küünlaid ja kütust.