Loe

Vanemuise “Võluflööt” – ahvatlev kutse ooperi juurde

Pärnu Postimees

Vanemuise suures majas esietendunud Mozarti vabamüürlik ooper “Võluflööt” on muusikalises mõttes ooperivõhikutele maitsev sissejuhatav suutäis.
Idee poolest valgustusfilosoofiline lugu kahe poisu meheks saamisest, lavastaja tahtel soorollide ja (pseudo)katsumuste teema valgustamine, teostuselt tõupuhas stiilinäide Saksa modernismist ning meeskonna mõttes tänuväärne ülevaade Eesti arvestatavatest ooperijõududest Saksa-Ameerika tähe Wendy Walleri taustal.
Kui universaalne teatrijuht Aivar Mäe esietenduse eel lavale astus, ütles ta, et “Võluflöödi” uusteostus on nii tõhus, et lubas julgeda selle suures majas välja tuua – nii Vanemuise väikese maja interjööri kui publikuarvu tõttu on viimastel aastatel ooperiteks seda pruugitud. Kuna premjääri ostis ära EMT oma klientide rõõmuks, andis meie pärnakast kultuurivedur teada, et tegemist on ooperiga, mis tähendab, et suur osa jutust lauldakse ette.

Teevad töö kenasti ära

Publik, kes ei koosnenud esikate Stammkunde’dest, naeris mahedalt enesekriitilise mõnuga ega pidanud kannatama, sest koomilises ooperis käib suur osa rääkimisest laulmata, Mozart on üldtuntud nagu rahvamuusika ning tema meloodiaid leidub moblade tunnusmeloodiate valikuski. Liiati on sakslannade Arila Siegerti ja Susanne Knappi ühistöö saanud äärmiselt liikuv ja tantsuline, leidlik ja vaimukas.
Paradoksaalsel kombel mõtlesin Mäe maitsekat ooperivõhikluse teemal naljatlemist kuulates sellele, kui hea on, et mina ühtegi omavalitsusse ei kandideeri. Vali-mind-mehed peavad vähemalt praegu muu valetamise ja hämamise täienduseks kinnitama, et on andunud süvamuusikasõbrad.
Kes ei kandideeri, võib tunnistada, et tavaliselt ta ooperis ei käi. Estonia rõdutrepil lapsepõlves vaadatud Verdi “Attila” ja “Traviata” on küll mu ülimad teatrielamused, aga juba kutsikana tundusid Helgi Sallo ja Katrin Karisma tänu oma žanrile mulle vaatamisväärsemana kui Anu Kaal ja Margarita Voites, kes kuulusid tardunud-pateetilise-korsetis-kintspükstes ooperi papist maailma.
“Võluflööti” oleksin siiski vaadanud, kui EMT arved olnuks maksmata – mu noorem vend Lauri Vasar on just Papageno rolliga Austrias ja Saksamaal laulnud oma karjääri vundamendi, mille peal nüüd Euroopa ja Ameerika esinduslavadel bariton olla.
Selge, et hääled-karismad maailma ooperi kõrgorbiidilt kulunuksid Vanemuisessegi ära, ent valida oli kas üks või kõik. Eesti oma tegijad, kelle taustast kavaleht annab suurepärase ülevaate, pole kuigi vaimustavad ega eredad, ent piinlikkust ei tekita ning just tänu kihvtile liikumisele teevad oma töö väga kenasti ära.
See üks, kes sisse osteti – Saksamaal elav afroameeriklanna Wendy Waller, on aga ülimalt õnnestunud investeering. Kaunitar on võluv, humoorikas ning ühtlasi massikultuuri kahjustusi lappiv.
Teisedki teda imetlenud eestlased, kes võivad end keskmiselt kultuurseks pidada, tunnistasid: muusikavideod ja hollywoodistik tekitavad tunde, et tume temake hakkab lavale tulles kindlasti räppima või rastapeput väristama. Waller tõestab, et ammused aafriklased viljelevad väga kõrget kultuuri.
Et ülejäänud meeskond pole diiva kõrval mannetu, tuleneb sellest, et sakslannadest lavastajapaar on andnud neile õige võtme: inimlikud lahendused, lahe naer keelte paabeli üle (supersoprani eestikeelsetele lausetele vastab dialoogis venelanna oma aktsendiga ning selle kohal jooksevad ingliskeelsed subtiitrid), vaimukas tants ning oma mõõdukas avangardismis Mati Undi – Ene-Liis Semperi koostööd meenutavad kostüümid laiendavad võimete ja võimiste piire.

Kaks nauditavat triot

Eesti lauljatest moodustub kaks nauditavat triot. Esiteks daamid, kellest Valja Kremen ja Karmen Puis näitavad soliidse laulukultuuri kõrval karakternäitleja meisterlikkust (Puisi teine suurtöö Vanemuise laval pälvib kestvaid ovatsioone “West Side Storys”).
Teiseks poisid, kelleks kehastunud noorema põlvkonna lauljannad teenivad ühtlasi ideelist telge. Lavastajad näitavad mornilt muiates, kuidas Mozartist meieni on naised aina kodumasinad ja seksiobjektid olnud, samal ajal kui mehed tegelevad teaduse, filosoofia, poliitika ja/või muu para ja pseudoga.
Mehe kirgastumist läbi katsumuste on naised loodud vaid auhinnana motiveerima ning nende enda mõtteid peab tingimata korrastama mees, keda naine tugevaks armastama ja ilusaks imetlema peab.
Kuna Mozarti loomingu alusmüür on vabamüürlus, leidub kavalehel selle valgustusliku-heategevusliku inimeste (loe: meeste) ühinemise kohta põhjalik ülevaade – teretulnud Eestis, kus hirmunud teadmatuses süüdistatakse kõiges juute-vabamüürlasi-kommareid – nende ahju ajajaid ning ainus tõepärane aimdus sellest traditsiooniliselt õilsast liikumisest on seni saadaval olnud Dan Browni “Da Vinci koodis”.
Nagu on paratamatu see, et kuule avaneva vaatega nooblilt lakooniline katusekamber, mis Vanemuise lava võimalused täiega ära kasutab, meenutab Hans H. Luige funktsionalistlikku häärberit.
Värske pilguga elluäratatud mustvalge lava paneb peenelt elama pruuni ja halli toonid, mida nii metalsete kui tuhmidena varieeritakse kostüümides – võõrsilt tooduna värsked needki! –, mis lisavad Vanemuise koori liikumistele õhulisust ja õigeid rõhke.
Siegert-Knapp-Schaal-Strandt on selle masaja massi korraga maast lahti saanud.
Lava täitvatest tööinimestest saab lustiv artistkond. Hea lavastaja toob lavale kuuluva lavale ning jätab eraelulise saasta kõrvale!
Inimkonda ajastust ajastusse saatev saast on aga üleüldine pseudo. Endale ja teistele, üksi ja kollektiivselt kutsutakse esile takistusi-kannatusi.
Justkui inimeste väljamõeldud mängureeglid, tapmine ja tagaajamine viiksid Loojale ligemale. Läbi raskuste tähtede poole küll, aga mitte läbi inimeste väljamõeldud raskuste libatähtede poole – see ongi “Võluflöödi” sõnum eituse kaudu.

11.10.2005