Vanemuise võimatuna näiv balletimissioon on võidukas

Vanemuise teatri balletitrupp viskas endale duellikinda, korjas selle ka üles ning pidas seejärel kahevõitluse iseendaga, mille ta ka edukalt võitis.
“Pähklipureja” on Vanemuise tantsumanifestatsioon – me oleme olemas, oleme 40-liikmelise trupina arvuliselt ja kvaliteedilt paremad kui kunagi varem ja suudame nauditavalt esitada ka kõige nõudlikuma balleti kullafondi.
Läinud reedel Tartus esietendunud Rootsi “Pähklipureja” versioon sai toodud suurele lavale peaaegu kloonina. Sisuliselt oleks võinud pealkirjas “pureja” asemel olla aga “purustaja”. Sõdurnukust oli saanud jõulusokk, mis esines igal kujul – ka pähklitangidena.
Stockholmi Kuningliku Ooperiteatri peakoreograafi kogemusega Pär Isberg on vaimunõtke ja nutikas tantsulavastaja. Ta ei pelga ette võtta klassikalist klisŠeederohket “Pähklipurejat”, põimides sinna lasteraamatud “Petteri ja Lotta jõulud” ning “Pähklipureja ja Hiirekuningas”. Muinasjutuvestjast on saanud Onu Sinine, Söepõletaja muutub printsiks, kolm taltsutatud rotti tantsivad punaste paelte ja varvaskingadega, lillevalss elustab tapeedimustritaimed, varjuteatrivõtted püüavad valgetel linadel rottide ja söepõletaja võitlust jne. Hästi ilmekalt joonistub välja tantsijate põlvkondade kontrast. Tädide karakterrollid Marika Aidla, Rita Dolgihhi ja Maarja Pauguse esituses jutustavad tantsijate näitlejaverest. Mari Savitski ja Andrus Lauri printsessi/printsi romantika jõuab mõjuvalt ja tehniliselt peaaegu laitmatult saali. Isbergi koreograafia on paras pähkel kõigile – noortel kordeballeti tegelastel kandub loodetavasti edaspidi pearõhk soorituselt “siin ja praegu” laval olemisse.

Põlvkondlikud erinevused

Verinoore, kuid inimrohke trupiga on “Pähklipureja” erutav jõulumuinasjutt igale eesti lapsele, kes peaks aga enne vanemate abiga kavalehte puurima, sest kanooniline sisu on pea peale pööratud ja rohkest detailisajust tegevuses, misanstseenides läheb muidu palju kaduma. Igatsus tekib niisuguses tiheduses pealiinide ja olulisemate tegevuste rõhutamise ja väljajoonistamise järele. Laval on neid kihtiderohkelt ja samaaegselt, kuid sageli ei jõua silm ja taip neid haarata. Kõike on nii külluslikult, et tahaks aeg-ajalt paluda aeg-luubis võtet, et koreograafi mõte ja hoolikas töö multifilmiks ei muutuks, vaid ennast ka nautida laseks. Hingamisruumi, palun!