Vanemuise väikese maja laval käib mäss masinlikkuse vastu

Vanemuise teatri väikeses majas esietendus 28. veebruaril Mart Kolditsa lavastatud näidend «Lendas üle käopesa», mille tegevus toimub oma igapäevast elu elavas psühhiaatriahaiglas.
Dale Wassermani näidendi tegelaste elu käib masinlikus rütmis: magamine, söömine, ravimite neelamine, patsientide siseellu tungiv sotsioteraapia. Ning siis jälle otsast peale: magamine, söömine…
Masinavärki juhib külmalt ning kainelt õde Ratched (Külliki Saldre). Tema käes on võim, ta on Suure Masina esindaja.
See võim on kindel ning püsib kõikumata hetkeni, mil haiglasse saadetakse sunnitöölaagrist 35-aastane Randle P. McMurphy (Hannes Kaljujärv), oletatavaks diagnoosiks korduva agressiivsuse ja vägivaldsete kalduvuste põhjal – psühhopaat.
Algavad võimumängud, kuid kelle vahel või millega?
Kavalehelt võib lugeda lavastaja Mart Kolditsa mõtteid sellest, miks ta on lavastanud «Lendas üle käopesa».
Ta ei ole võtnud põhiteemaks naise ja mehe vahelist võitlust ning totalitaarset ühiskonda, vaid masinliku keskkonna suhte inimesesse kui masinasse.
Kolditsa lavastuses astub selletaolise masinlikkuse vastu välja McMurphy. Ka pealik Bromdeni (Riho Kütsar) monoloogid publikusse taotlevad pääsemist vabadusse, pääsemist «kombinaadist».
Väga mõjuv on lavastuse kunstniku Jaanus Laagrikülli töö. Valge-helerohelise värvilahenduse ning ülima steriilsusega on see lummav. Sellesse lummusesse sulab õde Ratchedi kuju, kes on külm, karge ja sisemiselt osavõtmatu.
Külliki Saldre osatäitmine õde Ratchedina ja lavakujundus teevad head koostööd.
Hannes Kaljujärve Mc­Murphys aga puudub see inimlik soojus, mis võiks vastanduda Ratchedi loodud maailma külmusele ning tekitada tunde, et masin justkui sööb inimest. McMurphy liigküüniline meelestatus töötab vastu loo ja ka lavastuse ideele.
Pealik Bromdeni rollilahenduse puhul tekib küsimus, miks ta on vaikinud ning miks ta ikkagi järsku rääkima hakkab.
Janek Joost patsient Ruckly osas seisab terve etenduse aja põhimõtteliselt liikumatuna, kuid tema kohalolu on niivõrd pingestatud ning täidetud, et ta mõjub usutavamana kui pealik Bromden, kelle silme läbi meile lugu jutustatakse.
Viimase usutavust pärsib ka liigne pateetika selle tegelaskuju esitamisel.
Hea rolli teeb Margus Jaanovits Billyna, kelle kaudu on publikul võimalik kaasa elada loos tervikuna sisalduvale inimlikule traagikale.
Ka teised kõrvalosatäitmised on huvitavad ja neil on võimalusi edasi areneda, aga selle üheks pidurdavaks teguriks on tõlkekeel, mida pole näitlejatele nüüdisaegseks tehtud.
Samuti osutub arusaamatuks, miks mõned suhted ja teod on väga naturaalselt kujutatud. Nagu näiteks see, kui Billy lõikab endal kõri läbi. Samas mõjub Bromdeni vabanemise tegu, raske metallkasti aknast välja viskamine, kuidagi «papiselt».
Kolditsa lavastus jääb kuidagi õõnsaks, see ei jõua lähedale sotsiaalsele mõjuvusele, kuigi lavastaja on seda taotlenud.
Tagasipöördumine 1960. ja 1970. aastate maailma tänapäeval enam ei toimi. Loo püstitatud probleemistik on muidugi ajatu, ent kuidas sellele usutavalt läheneda, võiks olla nüüdisaegse teatri ülesanne.