fbpx

Vanemuise “Vabamõtleja” mängib moraali ja Jan Uuspõlluga


Publikule meeldib teatris naerda. Ega kõikvõimalikud suvetuurid, Valdurid ja Maied ning muud palaganid ilmaasjata nii palju publikut meelita. Paljude jaoks tähendavadki need ilmselt rohkem teatrit kui miski muu.
Vanemuise nägemus valgustusajastu filosoofist Denis Diderot’st mängib alguses oma tiheda tekstiga üsna sarnase palagani piiri peal, kuni viskab vaataja äkki päris tõsimeeli moraaliküsimuste üle arutlema.
Muidugi on Jan Uuspõllu nahas raske teatrilaval olla. Tarvitseb vaid lavale ilmuda, kui juba käib saalist naerukahin läbi. Ja kui näitleja suust veel mõni vaimukus juhtub kukkuma, võib asi päris käest libiseda.
Uuspõllu kiituseks tuleb öelda, et ta vedas publiku lootusi päris korralikult alt. Iga järjekordse grimassi üle naerda ei tulnud, tekst sai vabalt oma tööd teha ja lõpuks oli Uuspõldki mitte mees õllereklaamist, vaid täitsa usutav isemõtleja.
Ei kujuta küll ette, mismoodi entsüklopedist ja mõtleja Diderot tegelikult oma päevi sisustas, kuid midagi tuli Diderot’ ja veetleva kunstniku Therbouchi mõttevahetust kuulates meelde – Diderot ilmutas siirast huvi teise inimese vastu, isegi siis, kui ta püüdis oma huvi objekti pelgalt ära kasutada.
Suur filosoof oli muidugi jube liiderdaja. Seetõttu kiskus vestlus kohati üsna ühemõtteliseks. Seda enam, et Vanemuise Diderot on üsna tavaline meesolevus, kes naisterahva meelitava sõna peale juhmistub, püksid maha viskab, targutada armastab ja kõige selle kõrval ennast paljaks laseb varastada, arvates ise, et kontrollib olukorda. Ühesõnaga – üsna nüüdisaegne tegelane.
Kogu oma vabamõtlemise ja moraalitargutuste kiuste jääb Diderot muidugi loomaks, põhjendades osavalt oma liiderlikkust ning hakates tudisema, kui selgub, et ta oma naine teda petab.
Elu on valgustusajastust peale üsna paika loksunud: töötundide rutiin on paigas, reeglid selged ja kuritöö saab karistuse. Tänapäeva inimene allub käitumisreeglitele üsna automaatselt ja kellelgi pole eriti aega mõelda selle üle, miks käitutakse just nii. Kuigi “Vabamõtleja” on üsna hea naerutaja, pakub ta ka päris head mõtteainet.
Kuigi ta ei suutnud oma entsüklopeedias ei eetikat ega moraali selgitada, on ometi nauditav näha, kuidas sellise tulemusetuseni võib jõuda.