Vanemuise “Traviata” Pärnu kontserdimajas
Toomas Kuter, Pärnu Postimees
Kuigi ajastud ja kombed muutuvad, on Giuseppe Verdi üks kaunimaid ja armastatumaid oopereid, 1853. aastal Venezia ooperimajas La Fenice esietendunud “Traviata” sisu sedavõrd inimlik ja muusika ilus, et ooperinautlejail ei tule etendust vaadates muusikas kunagi pettuda.
Teisipäeva õhtul mängis Vanemuise teater seda kaunist ooperit Pärnu kontserdimaja hubases hea akustikaga saalis.
Öeldakse, et etendusi-lavastusi omavahel võrrelda polevat hea toon, võrreldamatuid asju võrdlevat omavahel vaid parandamatud. Kuid uskuge: võrdlusmoment tekib tahes-tahtmata. See on lihtsalt inimlik.
Vanemuise Pärnu gastrolli “Traviatale” eelnenud kogemus pärineb mul 12. veebruaril New Yorgi Metropolitan Operas nähtud “Traviatast”, mida dirigeeris üks kaasaja filigraanseima käekirjaga ooperidirigente Carlo Rizzi, lavastanud oli selle etenduse aga Franco Zeffirelli. Siia panen esimesed punktid …
Pärnu kontserdimaja saalis mõjus tartlaste “Traviata” koduselt. Armastuslugu edastati ooperi konservatiivseid traditsioone silmas pidades.
Taisto Noore lavastuses puudusid maitsevääratused, uudsena mõjus violetne valgus ooperi lõpus. Nagu meil vahel ikka juhtub, ei saanud solistid ja orkester aeg-ajalt kokku, kohati esines intonatsioonivääratusi, vokaalset ebaühtlust. Ent seda tuleb ette isegi maailma parimates ooperimajades ning maailma parimatel solistidel.
Mind hämmastas ja mulle läks hinge pärnakate ülimalt soe vastuvõtt. Saal seisis püsti, mõni inimene pühkis isegi silmanurgast pisara. Seega ooper kui kultuurinähtus ja -sündmus täitis oma eesmärgi.
Alla Popoval õnnestus kõige paremini kolmas vaatus, mis oli üldse selle etenduse tugevaim. Violetta kolmanda vaatuse aaria oli kantud kenast kantileenist ja hästi fraseeritud. Popoval on ilus ja ühtlane sopran.
Ronald Liivi tugevaimaks küljeks võib pidada kõrgema tessituuri noote, ka Alfredo teise vaatuse aaria esitas ta kenasti.
Solistide kolmikust võib tugevaimaks pidada Germonti rollis esinenud Läti lauljat Eduards Cudakovsi, kes oli sellest kolmikust ka kõige suurema solististaažiga.
Kuid teistest enam meeldisid mulle seekord kaks kõrvalosatäitjat: Florat laulnud ning väga ilusat fraseerimist demonstreerinud Karmen Puis ning Gastonina esinenud ja üle kogu lava säranud Aivar Kaseste. Siia panen taas mõttepunktid, sest kõik elus on ju subjektiivne. Pärnakad on tartlaste külakostiks toodud “Traviata” eest südamest tänulikud.