Vanemuise sõnalavastusi varjutab muusika ja tants
Kas Vanemuine kui sõnakunstiteater on selline, nagu kriitikast paistab? Või parem? Või halvem? Kas Vanemuine on muusikalembese juhi Aivar Mäe käe all loominguliselt jõudnud mäele või langenud alla orgu?
Sellise küsimusteringi sai kolm teatrikriitikut – Pille-Riin Purje, Ivar Põllu ja Madis Kolk –, et vastustest tekiks uude hooaega astuvast Vanemuisest ülevaatlik pilt.
Kuigi 136. hooajale annab stardipaugu täna kell 18 teatrikülastajate konverents suures majas, andis see endast märku juba mai algul. Vanemuine üllitas siis teisi teatreid ennetavalt uue mängukava. See ilmus kandlekujulise raamatuna.
Eduka müügi tulemus
Eelmisest hooajast jäi Vanemuise kohta ilmunud kirjasõnast silma, et sõnalavastused on Tartu teatris tagaplaanil.
«See, et tants ja muusika rohkem silma paistavad kui varem, on Vanemuise eduka müügi- ja teavitusstrateegia tulemus,» märkis Ivar Põllu. «Draama on oma stabiilsel, mitte väga silma hakkaval tasemel. Sellepärast võib tunduda, et sõnakunst kannatab.»
Niimoodi tundub ka Eesti Teatriliidu esimehele Rein Ojale. «Vanemuise teater paistab viimasel ajal silma rohkem muusika poole pealt. Ta afišeeribki ennast rohkem muusikateatrina. Mul on selle pärast ühest küljest natuke kahju,» ütles ta draamafestivali aegu Tartus viibides.
Vanemuine kui sõnakunstiteater ja selle uuslavastused pole Põllu sõnul kindlasti teatri juhi Aivar Mäe pärast kehvemad.
«Kindlasti on Vanemuine Mäe teenel jõudnud administratiivselt mäele,» lisas ta. «Eestis on teater, kes trükib mängukava pool aastat ette. See nõuab suuremat rehkendamist. See aga võib pärssida vabadusetunnet. Ja see omakorda loomingulisust.»
Madis Kolk luges enne küsimustele vastamist üle Vanemuise kohta eelmisel hooajal kirjutatu. «Pean tõdema, et kirjalik retseptsioon on üldjoontes ja üllatavalt positiivne,» märkis ta.
Ühtlasi tegi ta järelduse, et üldkäibiv nurin Vanemuisest «kui väljasureva kõrgkultuurilise ambitsiooniga muusikaliteatrist» ei ole kirjutava kriitikkonna loodud, vaid on tekkinud suulise pärimusena.
«Üks lavastusele hinnangu andmise võimalusi on teatavasti ka selle kriitika alt välja jätmine, kuid minu meelest on Vanemuise asjad pälvinud kajastamist isegi siis, kui tegemist ei olegi suursündmusega,» väitis ta.
Selles punktis ootab Kolk kriitikalt rohkem eritlemis-, selektsiooni- ja üldistusvõimet, visionääripilku, mille kaudu võiks jõuda suundumustele ja tendentsidele tähelepanu juhtivate kokkuvõteteni.
Praeguse seisuga laseb kriitika loodud pilt Kolgi sõnul tekkida stereotüüpsel nutulaulul sellest, kuidas muusikal tuleb ja tapab.
«Mitte et see valdkond endas ohte ei kätkeks, kuid selge on ka see, et tuleb teha vahet, kas tegemist on totaalse suunavõtu või viimase paari aasta katsemeetodil läbi proovitud paratamatusega,» märkis Kolk.
Kokkuvõtteks näeb ta säilimas lootust, et finantskaalutlustel loodud muusikalielevuse laineharjal nihkub ooperi ja balleti tuules prioriteetsemaks ka draamaosa.
Vanemuise juht Aivar Mäe ei näe sõnalavastustega seoses probleeme. «Selge on see, et sõnalavastust müüa on tunduvalt lihtsam kui ooperit või balletti, kõige rohkem publikut käib ikka sõnalavastusi vaatamas – see on nagu aamen kirikus,» ütles Mäe.
Ta ei pea võimatuks lavastada Vanemuises ka spetsiaalselt festivalidel etendamiseks mõeldud näidendeid. «Hetkel meil häid festivalitükke ei olegi,» tõdes ta.
Visiitkaardita teater
Pille-Riin Purje sõnul ei ole lihtne leida Vanemuise draama tänast visiitkaarti või tipplavastust. «Egas ometi menukitš «Mesimees»?!» küsis ta retooriliselt.
Tänulikuks teeb teda võimalus näha tandemit Herta Elviste – Lembit Eelmäe. «Mu meelest vääriksid nad säravamat näitemängu kui «Vladimiri väljak»,» lisas ta.
Vanemuise väljapaistvamate lavastuste hulgas nimetas Purje Shakespeare’i komöödiat «Nagu teile meeldib». Vanemuine on seda mänginud suures majas ja mitte just alati täissaalidele. Uuel hooajal liigub lavastus Sadamateatrisse. «Kindlasti sobib see Finn Poulseni tõlgendusega etemini,» nentis Purje.
Draamafestivalil vaatas ta muu hulgas taas Andrus Kiviräha ja Mati Undi «Romeot ja Juliat».
«Oleks õilis seda mängukavas hoida, aga kuis sa saad, kui nimiosalised Vanemuisest kaugel, üks Tallinnas, teine Londonis,» lisas Purje. «Noored näitlejad, kellele repertuaari rajada, siirduvad Tartust mujale. See pole hea märk.»
Romeo osatäitja Tambet Tuisk ja mullu sügisel vanemuislaseks saanud noor näitleja Jaak Prints lahkusid teatrisse NO 99. Inglismaale lähevad ennast täiendama Kersti Heinloo juba nüüd septembris ja Janek Joost veebruaris.
«Aga nad ei ole kindlasti Vanemuisest lõplikult ära läinud,» ütles draamajuht Ain Mäeots. «Meil on nendega selline kokkulepe, et kui nad saavad veel mingi perioodi edasi õppida, siis nad jäävad kauemaks.»
Põhikohaga uusi näitlejaid Vanemuisesse on loota alles siis, kui lavakunstikool saadab teele uue lennu.
Vanemuine on juba astunud uude hooaega ka uute lavastustega. Esietendunud on «Adolf», draamafestivali ajal Püssirohukeldris. Teater loeb uude hooaega kuuluvaks ka suvise Obinitsa vabas õhus mängitud ja lauldud publikurohke «Taarka».
Kandlekujuline hooajakava
Milliseks kujuneb Vanemuise 136. hooaeg, kui aluseks võtta kevadel üllitatud kandlekujulise raamatu info uuslavastuste kohta?
«Üks asi on ettejoonistatud hooajakava, teine asi see, mis lavastustest välja tuleb,» märkis Ivar Põllu. «Mõlemad hooajad on üles ehitatud suure ja väärika teatri mõõdus. Eelmise hooaja kõiki uuslavastusi ma ei näinud, kuid tõelist möödalasku vist polnudki. Tõelist õnnestumist ka vist mitte?»
Vanemuise uue hooaja üks lootusi oli Pille-Riin Purje arvamuse kohaselt Witold Gombrowiczi tragikomöödia «Operett». Selle pidi vaatajate ette tooma Mati Unt.
«Võpatusega vaatasin teatrimajas videoekraanilt uue hooaja reklaamiklippi, kus lavastus jaanuaris 2006 lahkelt välja kuulutati… Hakka või lootma Mati Undi kummitajatalendile,» märkis ta. «Eks Vanemuises annab Undist jäänud tühik rängasti tunda.»
«Opereti» asemel tuleb Vanemuise mängukavasse midagi vene dramaturgiast, mille kohta lõpliku sõna ütleb lavastama kutsutud Madis Kalmet.
Põnevusega ootab Purje Kiviräha «Teatriparadiisi». «Aga kõige kirglikum tulevikulootus seostub pöörase loova tööhullu Hendrik Toompere Marquezi-mänguga,» lisas ta. «Tõesti-tõesti, «Sada aastat üksildust» on maagiline ja ärev, nukker ja nõtke pealkiri kontekstis eesti teater 100!»
Madis Kolk peab eelmise hooaja kindla peale mindud repertuaari kaalutlust mõistetavaks.
«Aga eks sama mõistetav on ka see, et standardse keskmise eurooplase kriteerium võib eemale peletada konkreetse vaataja, kes liigub kahel jalal Tartu linna peal ja suhtleb oma ea- ja aatekaaslastega üle Eesti,» lisas ta.
Teater ülikoolilinnas
Kolk väidab, et Vanemuise repertuaaris on viimastel aastatel kajastunud natuke vähevõitu tõsiasi, et tegemist on ülikoolilinna teatriga.
«Miskipärast arvan, et Tartu linnas oleks selle sihtrühma teadvustamine ka müügiargument,» märkis ta. Uuslavastuste kava teeb teda siiski optimistlikuks. «Näib, et uus hooaeg on seda arvesse võtnud nii uute näidendite kui ka külalislavastajate näol.»
Ain Mäeots nimetas külalislavastaja Toompere tööd Marquezi romaani ainelise näidendiga kunstiliseks riskiks. «Me oleme võtnud endale eesmärgiks järjest rohkem kunstilisi riske püstitada,» ütles draamajuht.
Viimaste hulka arvab ta ka «Taarka» ja «Adolfi», mis ettevalmistuste aegu põhjustasid teatris suuri vaidlusi. «Mõlemad olen omal vastutusel mängukavasse surunud. Et siis rohkem kunstilisi riske!» soovis draamajuht uuele hooajale vaadates.
Kriitik Ivar Põllu
See, et tants ja muusika rohkem silma paistavad kui varem, on Vanemuise eduka müügi- ja teavitusstrateegia tulemus. Draama on oma stabiilsel, mitte väga silma hakkaval tasemel, kui nii võib öelda. Sellepärast võib tunduda, et sõnakunst kannatab.
Kas Mäega on Vanemuine jõudnud loominguliselt mäele või orgu, ma ei oska vastata, sest pole piisavalt näinud uuslavastusi. Kindlasti pole need Mäe pärast kehvemad.
Kindlasti on Vanemuine Mäe teenel jõudnud administratiivselt mäele. Eestis on teater, kes trükib mängukava pool aastat ette. See nõuab suuremat rehkendamist. See aga võib pärssida vabadusetunnet. Ja see omakorda loomingulisust.
Üks asi on ettejoonistatud hooajakava, teine asi see, mis lavastustest välja tuleb. Mõlemad hooajad on üles ehitatud suure ja väärika teatri mõõdus. Eelmise hooaja kõiki uuslavastusi ma ei näinud, kuid tõelist möödalasku vist polnudki. Tõelist õnnestumist ka vist mitte?
Kriitik Madis Kolk
Lugesin läbi Vanemuise kohta eelmisel hooajal kirjutatu (tänu teatri kodulehele) ning pean tõdema, et kirjalik retseptsioon on üldjoontes ja üllatavalt positiivne. Järelikult ei ole see üldkäibiv (tallinlase kõrvu jõudev?) nurin Vanemuisest kui väljasureva kõrgkultuurilise ambitsiooniga muusikaliteatrist mitte kirjutava kriitikkonna loodud, vaid on tekkinud suulise pärimusena.
Üks lavastusele hinnangu andmise võimalusi on teatavasti ka selle kriitika alt välja jätmine, kuid minu meelest on Vanemuise asjad pälvinud kajastamist isegi siis, kui tegemist ei olegi suursündmusega.
Loodud pilt jätab kohati tähelepanu alt välja konkreetsemad valupunktid, lastes tekkida stereotüüpsel nutulaulul sellest, kuidas muusikal tuleb ja tapab… Mitte et see valdkond endas ohte ei kätkeks, kuid selge on ka see, et tuleb teha vahet, kas tegemist on totaalse suunavõtu või viimase paari aasta katsemeetodil läbi proovitud paratamatusega.
Vanemuise repertuaaris on viimastel aastatel kajastunud natuke vähevõitu tõsiasi, et tegemist on ülikoolilinna teatriga. Miskipärast arvan, et Tartu linnas oleks selle sihtrühma teadvustamine ka müügiargument.
Kriitik Pille-Riin Purje
Mõistan vastata üksnes sõnateatri teemal, ehkki seni on nägemata «Kratimäng», «Suur kuri hunt» ja «Tuletikke laenamas». Vanemuise grandioosseid muusikalihitte pole vaadanud, kuna mind tabas muusikaliallergia.
Ei ole lihtne leida Vanemuise draama tänast n-ö visiitkaarti või tipplavastust. Egas ometi menukitš «Mesimees»?!
Loomulikult teeb tänulikuks võimalus näha tandemit Herta Elviste – Lembit Eelmäe. Mu meelest vääriksid nad säravamat näitemängu kui «Vladimiri väljak», aga hea, et selline nähtus on teatriilmas olemas.
Tore uudis, et «Nagu teile meeldib» kolib Sadamateatrisse, kindlasti sobib see Finn Poulseni Shakespeare’i-tõlgendusega etemini kui suur maja.
Draamafestivalil vaatasin veel kord Kiviräha/Undi «Romeot ja Juliat», mis nüüd puudutas sootuks teisiti kui Mati Undi eluajal.
Oleks õilis seda mängukavas hoida, aga kuis sa saad, kui nimiosalised Vanemuisest kaugel, üks Tallinnas, teine Londonis Noored näitlejad, kellele repertuaari rajada, siirduvad Tartust mujale. See pole hea märk.
Uue hooaja avanud «Adolf» Ervin Õunapuu ateistitalaaris tekitas paar «mille üle me naerame» õõva viivukest.
Ootan põnevusega Kiviräha «Teatriparadiisi» – hämmastav, miks mitte «Teatripõrgu»?! Aga kõige kirglikum tulevikulootus seostub pöörase loova tööhullu Hendrik Toompere Marquezi-mänguga. Tõesti-tõesti, «Sada aastat üksildust» on maagiline ja ärev, nukker ja nõtke pealkiri kontekstis eesti teater 100!