«Sa viid oma lapse rattaga kodust kahesaja meetri kaugusele lasteaeda, veedad vaba aega Jaapani animet vaadates ja sinu põhitöö on ooperilaulmine. Sa oled keskmisest eestlasest ikka väga kaugel,» kommenteeris kord Rasmus Kulli sõber Maria Listra.
Vanemuise särav ooperisolist Rasmus Kull: olen täiesti tavaline keskmine eestlane
Janno Zõbin, Tartu Postimees
Kui üks seitsmekuune meid ei sega, siis olen intervjuuga nõus, ütleb ooperisolist Rasmus Kull. Ja tuleb kohtumisele ajakirjanikuga sülelaps Ilse Mai vankris. Samal ajal lapsega suheldes, teda aeg-ajalt vankrist välja võttes ja siis jälle tagasi pannes, räägib ta lõbusatujuliselt oma tegemistest. «Ma ise arvan, et olen täiesti tavaline keskmine Eesti inimene,» ütleb Rasmus Kull enda kohta.
Tartu muusikateatri sõprade jaoks on ta siiski eriline. Ta on muusikali «Sweeney Todd» nimiosas, Josefi osas Johann Straussi operetis «Viini veri» või näiteks sulane Jaan «Rehepapis». Kümme aastat rolle Vanemuises on pannud publiku Kulli armastama.
Maalt pärit poiss
«Minu vanemad olid, on ja ilmselt jäävadki talupidajateks,» võtab Rasmus Kull ühe lausega oma päritolu kokku. Ta kasvas üles Vaidavare külas, mis asub Jõgevamaal Palamuse lähedal. Palamuse kultuurielu oli ka tollal Oskar Lutsu «Kevade» ainesega läbi põimunud ning esimesed rollid tegi tulevane muusikateatri näitleja just Joosep Tootsina, aga mängis koolitükis ka näiteks Nukitsameest.
1999. aasta jaanuaris, Palamuse esmamainimise 765. aastapäevale pühendatud õhtul etendas Raivo Adlase juhendatud Palamuse teatritrupp Vanemuise väikeses majas «Kevade lavastamist». Toona neljateistaastane Rasmus, kes lavastuses samuti Tootsi kehastas, ei osanud siis aimatagi, et Vanemuisest saab kunagi tema päris töökoht. Aga kas ta ise oli nagu Toots klassi paha poiss?
«Toots ei olnud ju paha poiss, ta oli väga ettevõtlik. Talle meeldis asju katsetada. Ka mina olen pigem ettevõtlik,» leiab ta.
Rasmus Kullis näib olevat tugev annus positiivsust. Ta on omamoodi päikesepoiss, kel ka juttu ajades sageli lai naeratus näol. Inimeste suhtes tundub ta olevat meelestatud samuti enamasti positiivselt, lausa heausklikult. Ta tõdeb, et Palamusel pahatahtlikke inimesi polnudki. «Ma ei mäleta, et keegi oleks kunagi kuri olnud,» ütleb ta.
Musikaalne pere
Rasmus Kulli ema Merike Kull õppis Tallinnas muusikaõpetajaks, isa Peedu Kull peab siiamaani lugu rahvatantsust. Muusikal on Kullide peres tähtis koht. «Klaver oli alati toanurgas ja paljud teised pillidki käeulatuses,» räägib Rasmus Kull. Sooja sõnaga meenutab ta nii oma lauluõpetajat Hele Kulli, Palamuse keskkooli muusikaõpetajat Luule Toomet kui ka Jõgeva muusikakooli akordioniõpetajat Olga Tättarit, kes kõik oli talle muusikalised teejuhid. «Olga õpetas mulle akordionit ja sellega ka muusikudistsipliini, millest on hiljem palju kasu olnud. Ma olin tollal ja olen siiamaani väga laisk,» tõdeb ta.
Rasmus Kulli vanem õde Triinu on samuti muusik, ta õppis Saksamaal Kalle Randalu juures. Praegu elab ta Münchenis ja õpetab seal lastele klaverit. Tema noorem õde Kärt-Katrin Voolaid õppis lastemuusikakoolis viiulit, kuid valis siiski arsti elukutse ja on praegu Lääne-Tallinna keskhaiglas residentuuris. «Temast oleks saanud tõenäoliselt parem laulja kui mina,» arvab Rasmus.
Vanem vend Margus Kull päris Vaidaveres isatalu ja veab nüüd põllumajandusettevõtet. «Isa on seal juba nagu sulane, kõnnib naeratus näol üle õue,» muigab Rasmus Kull.
Ta leiab, et tema lauljaks kujunemisel oli tähtis roll emal. Kui poiss oli kolmene, käis ta juba Eesti Televisioonis laulukonkursil. Ema ema töötas pikki aastaid Palamuse kultuurimaja juhataja, hiljem Palamuse keskkoolis muusikaõpetaja ja kohalikus lasteaias muusikakasvatajana.
Tavaline, keskmine või tagasihoidlik eestlane pole Rasmus Kull juba seetõttu, et on peale õppimise Tartus Heino Elleri muusikakoolis ja Eesti muusika- ja teatriakadeemias tudeerinud keeleteadust. 2006. aastal sai ta Tartu ülikoolis inglise keele ja kirjanduse eriala bakalaureuse- ja aastal 2008 magistrikraadi Šotimaal Glasgow’ ülikoolis foneetikas ja sotsiolingvistikas.
«Tegelikult hakkasin ma muusikaga tõsisemalt tegelema alles Tartu ülikoolis õppimise ajal. See, et nii hilja, on võibolla hoopis kasuks tulnud,» arvab ta. «Ausalt öeldes polnud mul siis mingit plaani professionaalseks muusikuks saada. Ma ei osanud aimatagi, et ma jõuan välja siia, kus praegu olen.»
Tasapisi sai aga just Rasmus Kulli tollasest «hobiharidusest» elukutse ja praegune kõrgeim haridus keeleteaduses on justkui tagaplaanile jäänud.
«Ma ei ole kunagi tahtnud saada kuulsaks, küll aga lavale,» räägib ta. Esimese lavalise ooperikogemuse sai ta 2006. aastal Tartu toomkiriku varemetes Ago-Hendrik Kerge lavastatud «Carmenis» kooris lauldes. «Pärast seda mõtlesingi, et pean laulmist tõsisemalt proovima, ja nii ma algul Elleri muusikakooli Viviane Kallaste lauluklassi ja hiljem muusikaakadeemiasse Taavi Tampuu juurde jõudsin,» meenutab ta.
Foneetika paelub
Hoolimata filoloogiharidusest peab Rasmus Kull ennast kaootiliseks ja üldse mitte Exceli tabeli inimeseks. Vastukaaluks oma abikaasale Maiken Kullile, kes saab numbritega palju paremini hakkama.
Keeleteaduse eriala lõpetas ta magistrantuuris ühe aastaga. «Ma suudan asjadest võrdlemisi kergesti vaimustuda ja tegin seda suure huviga,» selgitab ta.
Kui Rasmus Kull räägib keeleteadusest, lähevad tal silmad põlema. «Praktiline foneetika või fonoloogia on keeltega otseselt seotud. See, millised häälikud on olemas, kuidas nad üksteisega suhestuvad ja kuidas neid praktilises elus kasutada saab, on huvitav. Olen natuke õpetanud praktilist foneetikat ka Elleri koolis, praegu saan kasutada füsioloogilist poolt, mida foneetikas õpetatakse, klassikalises laulus. Kuidas keel asetseb, kuidas füsioloogia töötab ja kuidas mingid häälikud kõlama peaksid,» vuristab Rasmus Kull. «Kui palju ma teen seda intuitiivselt ja kui palju teaduspõhiselt, on raske eristada. Teatud mõttes on laulja töö otsast lõpuni üks praktiline foneetika.»
2009. aastal proovis Rasmus Kull pool aastat õpetajaametit Tartus Kivilinna gümnaasiumis, kus õpetas 3.–6. klassi. See jäi kauaks meelde. «Ma suudan inspireerida neid õpilasi, kes ise väga tahavad õppida. Kui on keerulisem klass, on vaja juba midagi rohkemat, head pedagoogilist haridust või palju kogemusi,» tõdeb ta. «See on väga raske töö.»
Sweeney Todd õpetas
Märtsi lõpus sai Rasmus Kull Eesti teatriliidu aastauhinna Sweeney Toddi rolli eest samanimelises Stephen Sondheimi muusikalis ja Josefi kehastamise eest Johann Straussi operetis «Viini veri». Teatrimaailmas on tegu üsna kaalukate preemiaga.
Esimest korda kohtus Rasmus Kull Sweeney Toddiga Tim Burtoni filmi «Sweeney Todd: The Demon Barber of Fleet Street» (2007) kaudu. «Johnny Depp on muidugi geenius, selle vastu ma ei vaidle. Aga ta tunnistas ka ise, et vokaalses mõttes oleks võinud asja natuke paremini osata,» meenutab ta.
Rasmus Kull kiidab «Sweeney Toddi» autori Stephen Sondheimi käekirja. «Ta on mees, kes leiutas uuesti 20. sajandi Ameerika muusikateatri. Ingliskeelses maailmas moodustavad muusika ja tekst koos hingava organismi. Muusikanäitlejale on see suur väljakutse,» tunnistab ta. «Paberi peal ei tohiks see roll mulle üldse sobida. Partii on minu jaoks justkui liiga madal, aga selle eest, et lavastaja Tanel Jonas ja muusikajuht Martin Sildos julgesid seda mulle pakkuda, olen ma kohutavalt tänulik.»
Stereotüüp häirib
Rasmus Kull on hääleliigilt pigem tenor, «Sweeney Toddis» tuli tal aga hakkama saada madala baritoni osaga. «See minu tenor olemine on algusest peale olnud vaidluskoht. Mu hääl on midagi baritoni ja tenori vahepealset. Aga Sweeney Todd on minu esimene pearoll ja usun, et õppisin sellest palju,» on ta nüüd rahul.
Kuid ta ei ole rahul, et muusikali nähakse Eestis läbinisti kommertslikuna ning see stereotüüp on üsna juurdunud. «Nendestsamadest teatriliidu auhindadest antakse muusikateatrile välja ainult kaks. Ei ole eraldi parima lavastaja ja näitleja kategooriat või teisi. Need kõik on pandud ühte patta, samal ajal kui draamažanris on kategooriaid palju,» arutleb ta. «Ma tahaks, et Eesti teatri lavastajad, kriitikud ja publik saaksid aru, et teatrimaailm on üks tervik. Et ei oleks draamakriitikud või muusikalavastuste kriitikud, vaid inimesed, kes oleksid võimelised professionaalselt hindama igasugust head teatrit. Aga nad ei taha või siis ei oska seda teha, need käärid on praegu kahjuks väga suured. Kõige selle juures on muusikal mõnes mõttes suurim peksupoiss, sest seda ei taha justkui keegi omaks tunnistada.»
Kui Rasmus Kull oma rollidest räägib, on tema kõnes kirglik alatoon. Iga roll esitab väljakutse, rutiini pole tal seni veel tekkinud.
«Eriti kui sul on need väikesed ubinad, kes hoiavad põnevust,» osutab ta lapsele, kes on vahepeal isa süles üha valjemaks muutunud. Peale Ilse Mai kasvab Rasmus Kulli peres kolmeaastane Elli Koidula.
«Minu suurim lavaline õudusunenägu oli siis, kui sündis mu esimene laps. Meil oli suures majas «Ooperifantoomi» neli etendust neljal päeval järjest. Kolmandal päeval olin ma juba väga väsinud. Arvasin, et olen kolmanda stseeni juba ära teinud, mida ma muidugi ei olnud. Läksin maja peale uitama ja see stseen tehtigi minuta ära. Olin kogu aeg mõelnud, et minuga ei saa selliseid asju juhtuda. Kohutavalt piinlik oli,» meenutab ta.
Oma abikaasa Maikeniga tutvus Rasmus Kull juba varases nooruses Miina Härma gümnaasiumi päevil. Paljudel kipub kõige esimene suhe lagunema, kas seda hirmu pole?
«Ma ei oska ette kujutada, kuidas see kõik teistmoodi käima peaks. See aeg, mil me oleme nüüdseks koos olnud, on pikem kui see aeg, mil me pole. See on tegelikult päris hirmutav,» muigab Rasmus Kull.
Tema vanematel on nüüdseks kokku 11 lapselast. Kui nad kõik Rasmus Kulli sünnitalus, nõndanimetatud maapaos kohtuvad, on saginat palju. «Mu isa tellis kaksteist lapselast, nii et kellelgi on vaja üks veel teha,» naljatleb ta.
26.04.2019