Eestis on bergmaniaana viimasel ajal vanameistri suure juubeli tõttu eriti laialt levima hakanud (täitus ju mullu ikkagi sada aastat tema sünnist!): Tartu ja Tallinna väärtfilmikinodes võis nautida Bergmani retrospektiivi, lugeda Loomingu Raamatukogus ilmunud Bergmani tekstivisandeid ja nautida mitmeski Eesti teatris tema draamaloomingut. Bergmani ilmselt tuntuim linateos (vähemalt nimeliselt) «Persona» pole siiski erilise tähelepanu alla sattunud. Nüüd on siis seegi tühimik täidetud. Ain Mäeots on toonud Vanemuise lavale Bergmani filmi.
Vanemuise «Persona» kui mannetu koopia filmist
Oliver Issak, Postimees
Vanemuine on oma huvitavas teeme-arthouse-filmidest-lavastused-sarjas taanlase Lars von Trieri teose «Laineid murdes» järel pöördunud rootsi hiilguse Ingmar Bergmani poole.
Jah, just filmi. Näitlejatel on põsemikrofonid, mille tõttu kõlavad ruumis kergelt kõhedust tekitavad elektrooniliselt võimendatud hääled, üleminekud stseenide vahel on filmimontaažiga sarnaselt pidevalt teravate lõigete (ingl black-out) stiilis (ruum pimedaks, näitlejad asetuvad ümber, ruum taas valgeks) ning paaris kohas kasutatakse filmidele omaseid heliridasid (ingl soundtrack), mille taustal näitlejad vaikides tegutsevad-tantsivad. Ka Kristjan Suitsu hallikassinine põhjamaiselt karge lavakujundus lisab teatavat filmilikku värvingut, rääkimata saali ning lava vahele tõmmatud suurest hallikast riidest, mis mõjub kui mustvalge (filmi)filter.
Lihtsustatum lugu
See kõik on muidugi lavalise esteetika küsimus. Ja selles pole midagi halba, teatri- ja kinokunsti segunemisest sugeneb tihti vägagi nauditavaid tulemusi. Keerulisem on aga filmi sisu ülekandmine lavale. Sest nii nagu ei ole võimalik ühte teksti tõlkida sõna-sõnalt teise keelde (selle tulemuseks on tavaliselt Google’i tõlke tasemel saavutused), nii ei ole kuigi lihtne kanda ekraanil nähtut otse üle lavale (nii banaalselt kui see ka kõlab). Eriti oluliseks muutub siin lavastaja-trupi tõlgendus, kuidas ja miks seda lugu teises kunstiliigis esitatakse.
Bergmani «Personat» vaadates selgub üsna pea, et tegu pole lihtsasti mõistetava linalooga. Tund ja 15 minutit kestev jutustus ei lõpe lahtiste otsade sidumise või tegelaste olemuse avanemisega. Hoopis vastupidi, alguses veel loogiliselt arenev lugu kulmineerub segase skisofreenilise rollimänguga, kus ei ole enam võimalik aru saada, kes on kelle persona ja kuidas üldse see jutustus sellisesse lõpp-punkti on jõudnud. Sellel filmil ei ole ühte keskset tõlgendust, pole vastust sellele kõikehõlmavale karjele, mis kunsti igipõliselt jälitab («Mida see kõik küll lõpuks tähendas?»).
Vanemuise «Persona» on see-eest selgema looga (vähemalt esimene pool lavastusest, kus areneb harilik psühholoogiline draama kahe naistegelase vahel) ning lõpuks avaneb üsna selgelt ka kogu loo konflikt: vaikiv näitlejanna artikuleerib oma allasurutud paine («Ma vihkan oma last!»), millele järgneb helilise märgina veevulin, justkui teatav koorem oleks langenud õlgadelt. Vanemuise «Persona» on teatrivaataja jaoks enam konkretiseeritud, lugu lihtsustatum ning jutustuse kese selgemalt allutatud ühele võimalikule tõlgendamisstrateegiale.
Paraku piirdubki sellise «peenhäälestusega» lavastusmeeskonna panus, sest kõik muu oleks justkui kinoekraanilt üks ühele teatrisse üle kantud. Sellise stsenaariumi (ja stseenide) ülekandmise tõttu on kadunud filmižanrile omane detailitäpsus (Bergmani linateostele on iseloomulikud suured näoplaanid ning pidevalt kaadrisse ilmuvad käed), teatrikunsti eeliseid pole aga eriti kasutusele võetud.
Ehk parim koht lavastuses, kus tõesti teatrile omane presence («kohalolu») suurepäraselt tööle hakkab, on nauditavalt vulgaarne kirjeldus rannas toimuvast «kohtumisest» kahe naise ja kahe alaealise poisi vahel, mis filmis jääb teatavale distantsile, kuid teatris, inimlikus esituses, elektrifitseerib terve saali. Kõik vakatavad, kostab küll vaikselt õrnu naerupahvakuid, kuid valdavalt valitseb rammus pinge. Ootasin pingsalt mõlemal nähtud etendusel, kas mõni konservatiivsem Vanemuise külastaja annab lõpuks järele ja lahkub – aga näe, ei andnudki.
Seda, et «Personas» on piisavalt sisu ja võimalusi teatris käsitlemiseks, tõestab üsna hästi hiljuti avalikustatud saksakeelse teatri kõige tähtsama festivali Theatertreffeni programm, kust võib kümne parima lavastuse hulgast leida ka «Persona» lavaversiooni. Kuid vaevalt saab Theatertreffenile kutse vaid ühe kuulsa filmi ülekandmise eest teatrilavale. Midagi tuleb lisada. Midagi omalt poolt. Midagi, mis erineks originaalist, mis seda täiendaks, sellele vastanduks, sellest tõukuks. Ühesõnaga, uudset, omapärast ja originaalset käsitlust.
Vähe uudsust
Vanemuise-Mäeotsa «Personalt» olekski kõige enam oodanud jõulisemalt tõlgendust. Vaevalt jäi vähene tõlgendamishimu kartuse taha originaali ees, sest tegelikult lubab Mäeots lavastuses ka huumorit, kergust ja nalja (mis on seda huvitavam, et «Persona» ekraniseeringus säärast asja grammi jagugi pole). Seda on kohati lavastuses isegi aimata ja tunda, kuid need jäävad siiski vaid põgusateks episoodideks – vaatajad ei naera. On siis lugu-atmosfäär ikkagi liiga tõsine või huumor liiga põgus. Ja kuigi ma olen ka humoorika «Persona» suhtes kergelt skeptiline, oleks see ehk olnud siiski midagi omapärasemat, originaalsemat ja värskemat. Sest praegu jääb Vanemuise «Persona» vaid mannetuks filmi koopiaks.
Ühte kõige huvitavamat «Persona» käsitlust-tõlgendust nägin Tallinnas 2015. aasta SAAL Biennaali etenduskunstide festivalil, kui Markus Öhrn (kes ka eelmisel aastal Baltoscandalil käis) oli Kanuti Gildi saali mõlemasse otsa asetanud ekraanid, millest ühelt võis jälgida Bergmani «Personat», teiselt aga Uganda slummis toimunud «Persona» kinoseanssi, kus kohalik veejay – inimene, kes tõlgib (pigem isegi tõlgendab) filme reaalajas kirja- ja keeleoskamatutele vaatajatele – üritas kõigest väest kogunenud publikule Bergmani filmi seletada ning Uganda konteksti asetada. See tõlgenduste, tähenduste, võrdluste ja seletuste plejaad, mis veejay jutust esile kerkis, oli kujuteldamatult hämmastav. Kuid veel enam üllatab pilt, mis ühel Uganda slummis elaval inimesel võib olla Euroopast ja euroopalikust kultuurist.
Selliste gigantsete kultuuri baastekstide puhul (milleks «Persona» on ajapikku kujunenud) on tihti huvitavam just valitud uudne käsitlus-tõlgendus, kuidas on lavastusmeeskond teost seekord käsitlenud, ümber teinud, mida on lisatud ja millest üldse loobutud. Millisesse konteksti on teos asetatud ning miks peetakse seda kõnekaks ka praegusajal. Sellest kõiges oli Vanemuise «Persona» tõlgenduses paraku kõvasti puudu. Jääb loota, et järgmise arthouse-filmide lavastussarja teosega käiakse palju vabamalt ja julgemalt ümber.
11.02.2019