Vanemuise peatne muusikajuht keskendub tõsistele ooperitele

Küsimustele vastab Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri teine dirigent ja klarnetisolist Toomas Vavilov, kes asub järgmise aasta augustis Vanemuise muusikajuhi ja peadirigendi ametisse.

Miks võtsite vastu Vanemuise juhi Aivar Mäe pakkumise asuda muusikajuhi ja peadirigendi ametisse?
Vastasin pakkumisele kõigepealt jaatavalt ja sain nii mõtlemisaega. Lõplik jaa-sõna ei tulnud kergelt, kuigi peadirigendi nimekaart, kullaga ääristatud, on kõva sõna ja rahuldab mu edevuse kogu eluks.
See on minu muusikuraja loomulik jätk. Tegelikult ma olen seda kohta igatsenud: seitse aastat tagasi, kui ma dirigeerimisega alustasin, oleksin pakkumise võtnud mürinaga kohe vastu, nüüd mõtlesin kaua.
Vastutus on ikkagi väga suur.

Kui palju tunnete Vanemuise orkestrit ja repertuaari?
Ma tunnen päris hästi nii repertuaari kui ka orkestrit. Olen enamiku Vanemuise lavastustest ära näinud. Viimati vaatasin «E-duuri».
Tunnen enam-vähem kõiki, kes vähegi pilli mängivad, ja Vanemuise orkestris ei ole ühtegi mulle võõrast inimest. Paljud on minu käe alt muusikaakadeemia orkestrist läbi käinud.
Vanemuise orkestriga tegin ma viis-kuus aastat tagasi oma elu esimese tõsiseltvõetava kontserdi, mille kandev teos oli Pärdi kolmas sümfoonia.
Orkestri soov dirigendist aru saada jäi mulle südamesse ja mõjutas nüüdset otsust väga palju. Meil on paar lühiajalist kokkupuudet veel olnud, meie töö on olnud kiire ja väga resultatiivne. Mulle meeldib Vanemuise orkester.

Kuidas teile tundub Vanemuine kui muusikateater?
Ma arvan, et Vanemuise ooper on päris heas seisus nii solistide, orkestri kui ka lavastuste mõttes.
Eriti meeldib mulle see, et muusikalide pool on väga selgelt paigas ja toimib hästi. See annab mulle ettevalmistaval perioodil võimaluse keskenduda tõsisele ooperile.
Ega ma muusikale, operette ja koomilisi oopereid eriti talu, need on natuke ajast ja arust. On ju olemas selliseid oopereid – nii nagu ka kirjandusteoseid –, mis käsitlevad igavikulisi probleeme.
Võtame kas või Wagneri loomingu või «Don Giovanni» ja «Padaemanda», kus tegelaste psühholoogiline portree läheb ikka väga karmiks, kus minnakse dostojevskilikult põhjani välja. Minu huvi on sellised ooperid.

Kas nimetatud oopereid võib näha Vanemuise järgmise hooaja mängukavas?
Ma ei saa seda veel päris kindlalt öelda. Me oleme praeguse muusikajuhi Hendrik Vestmanniga palju asju päris põhjalikult läbi mõelnud, kuni koosseisude ja lavastajateni välja. Kuidas need sobivad draama- ja balletijuhi plaanidega, tuleb veel paika panna.
Ei tohi ju unustada, et Vanemuine ei ole mitte ainult ooperiteater, vaid et siin on ka draama ja tants. Et see teater oleks tervik ja liiguks ühes suunas, on väga oluline koostöö alajuhtide vahel.

Mis saab teist kui tippklarnetistist, kui asute tööle Vanemuises?
Ilmtingimata mängin edasi! Elu on näidanud teiste inimeste pealt, et orkester võib reeta, aga pill ei reeda kunagi. Eelkõige olen ma klarnetimängija, mis aga ei tähenda seda, et ma dirigeerimist tõsiselt ei võta.
Ooper on minu kirg. Ma ei ole ooperit küll kunagi juhatanud, aga töötan palju kodus ooperiga klaviiri ja partituuri tasandil. On selliseid päevi, mil ma partituuri ei vaata, kuid selliseid päevi, mil ma pilli välja ei võta ega harjuta, ei ole olemas.

Kui palju olete seni olnud Tartuga seotud?
Praegu olen pühendanud Vanemuisele ja Tartule oma esmaspäevad. Tulen siia, vestleme, vahetame ideid. Kohtumised Mare Tommingase, Taisto Noore, Hendrik Vestmanniga on olnud positiivsed ja loomingulised.
Natuke kureerin Elleri koolis puhkpilliosakonna tööd. Õpetan kahte klarnetiõpilast, kes on ehk veidi lorud, aga väga perspektiivikad – Heimo Hodanjonok ja Tõnu Kalm.

Milline on teie dirigendikreedo?
Ma olen juhatanud palju sümfooniakontserte. Ühe sümfoonia keskmine pikkus on 40 minutit. Sümfoonia tähendab 40-minutilist kontsentratsiooni.
Ooperit on tavaliselt võetud kolmetunnise nõelumisena. Ma tulen Vanemuisesse kavatsusega teha sellest kolmetunnine kontsentratsioon. Kui see ei õnnestu, olen ma läbi kukkunud.
Nõeluma ma ei kavatse dirigendina hakata, parem siis juba pilli mängida.

Toomas Vavilov
• Sündinud 15. juulil 1969 Tallinnas.
• Lõpetanud 1992 klarneti erialal Hannes Altrovi klassis Eesti muusikaakadeemia, õppinud sealsamas 1996–98 Jüri Alperteni klassis dirigeerimist, täiendanud end orkestri dirigeerimise alal Roman Matsovi ja Jonas Aleksa juures.
• Töötab ERSO-s teise dirigendi ja sooloklarnetistina ning muusikaakadeemia sümfooniaorkestri dirigendina.
• Abielus, kaks last.