Loe

Vanemuise ooper “Abieluveksel” kõneleb noortest noortele

Katrin Tanvel, Eesti Päevaleht

Katrin Tanvel, Eesti Päevaleht

Esmaspäeval etendus Tallinna Vene Teatris Vanemuise nooruslik ooper “Abieluveksel”.

Vene Teatrisse Vanemuises lavastatud Rossini “Abieluvekslit” vaatama minnes ei osanud ma end kuidagi eelhäälestada. Tegu on noore Rossini teise ooperiga (ooper valmis, kui ta oli 18-aastane), mida vist polegi Eestis suurel laval esitatud. Lisaks ei tundunud “Abieluveksli” süžee kuigi originaalne.

Siiski ei vedanud Rossini seegi kord alt ning publikuni jõudis poolteist tundi nalja ja muhedat huumorit. Itaalias omal ajal palju kära tekitanud ja Rossini tähelennu alguseks saanud ooper tõi tollasesse lüürilisse Itaalia ooperimaailma uusi jooni. Ka libretist Gaetano Rossi tegi tollal kirjanduses oma esimesi katsetusi ning kahe noore kunstnikuhakatise koostöös valminud ooperifarss võlus eelkõige tänu Rossini elurõõmsale muusikale.

Seesama muusika panigi kõik karakterid elama ja maalis publiku ette stseeni Inglise olmest, kust ei puudunud opera buffa’le tüüpilised tegelased: kavalad teenijad, kangekaelne isa, noored armunud ja tüütu kosilane.

Lavastaja Taisto Noor oli hästi tabanud 19. sajandi algul Itaalias levinud koomilise ooperi kooslust: väike orkester, solistid, minimalistlik lavakujundus ja koori puudumine. Värvikaks ja meeldejäävaks tegid etenduse saalis ringi jalutavad solistid ja pidev lavaline tegevus: askeldavad teenrid, varjuteater, dekoratsioonide liigutamine jne.

Tänapäevasust oli taotletud näiteks mobiiltelefonide ja igapäevaelu läbiva reklaamiga (publikusse palli viskamine lubadusega anda kinnipüüdjale sooduspileteid). Sellised teemad nagu raha, probleemsed suhted ja äraostetavus on tänapäevalgi aktuaalsed.

Küllap puudutasid need ka publikut rohkem, kui seda võiks teha traditsiooniline uhketes kostüümides-dekoratsioonides etendus. Väga tabav oli ka lavakujundus oma lihtsate ja roheliste, dollarivärvi kapikeste ning muude primitiivsete mööbliesemetega.

Vaheaeg oli liiast

Seekord olid laval noored ja andekad solistid, keda Tallinnas kuigi tihti ei näegi. Nende vokaaltehnilisi oskusi võib kiita lihtsate sõnadega: kõik tuli ilusasti välja. Puudu jäi ehk näitlejaoskustest ja esinemisvabadusest ning noortel lauljatel tasuks kindlasti tegeleda rohkem diktsiooniga, et publik ikka aru saaks, millest jutt käib.

Solistidest tõusis esile bariton Taavi Tampuu, kes üllatas meeldivalt vaba esinemisstiili ja suurepäraste vokaalsete võimetega. Lauljatele ei jäänud sugugi alla end väga heast küljest näidanud orkester. Oli meeldiv kuulda kerget ja energilist musitseerimist, mida täiendasid kaunid puhkpillisoolod.

Huvitavaks elemendiks oli haamerklaverit (või isegi klavessiini) matkiv pianiino, mis sobis suurepäraselt retsitatiive saatma. Kui veel pisut norida, siis tervikliku olustikustseeni nimel oleks oodanud vaheajata etendust.

Vene Teater on ooperietendusteks sobiv, kui vaid oleks võinud vabaneda kogu etendust varjutanud tümpsuhelidest.

Taisto Noor lavastas “Abieluveksli” Gioachino Rossini “Abieluveksel”

•• Muusikaline juht ja dirigent Lauri Sirp •• L: Taisto Noor •• O: Atlan Karp, Merle Jalakas, Kristina Vähi, Roland Liiv, Taavi Tampuu, Märt Jakobson, Karmen Puis, Meelis Hansing jt •• Esietendus Tartus Vanemuises 30. septembril, Tallinnas Vene Teatris 16. oktoobril.

19.10.2006