Loe

Vanemuise muusikalikassid on paremad kui koerad

Pärnu Postimees

Jess! Ära tegivad! Nagu öeldakse Tartu murrakus. Jõuliselt kvaliteetsete muusikalide ees Vanemuises vedelaks ei lööda ning Webberi lavastamise ülinõudliku ülesande täitmisega teatri-kombinaadi ühegi tsehhi marki täis ei tehta.
Dimitri Harchenko lavastatud “Cats” on väga teistsugune Londonis aastaid näidatuga võrreldes. Et Elioti lasteluuletustel pole ühist telge peale kasstegelaste ega lugu, vaid erinevate triibikute portreed, esitab iga artist oma karakteri eluloo.

Universaalsed ja huvitavad

Erinevalt Londoni-versioonist on Tartu “Cats” vaimukam. Tänu leidlikkusele, mida eeldab laulu- ja tantsuaktööride sobitamine-põimimine-ristamine. Ja mida ülimalt efektselt toetavad Gerly Tinni humoorikalt trendikad kostüümid.
Seni klaveri taha varjunud Koit Toome on tema koomiliste etteastete heaks vapustavalt hästi tantsima õpetatud ning näitab ka uut laulutaset. “West Side Story’ga” teele asunud Toome on jõudnud laulukultuuri, kus ei hingeldata ega väristata, vaid näidatakse tegelikku taset.
Maarja peessekukkunud glamuurikass ilmub kananahka kergitavalt võimsas räsitud mustlasmuti võtmes, nii on hingerebimine londonlikust üheplaanilisest melodraamast märksa elulisem ja veenvam.
Just Nele-Liis Vaiksoo ja Andres Mähari duett pättkassidena ja Jaan-Willem Sibula mahlakas hiilgeroll – ta mängib lakke numbrid, mida Londoni-versioonist õieti ei mäletagi – aitavad põhjendada, miks Harchenko lavastus on klassikalisest muusikalist vaimukam-mahlakam. Tänu sellele, et Eestis ei koolitata “päris” muusikaliartiste.
Vanas heas Covent Gardenis ja Broadwayl teenivad oma igapäevast leiba spetsialistid, kes on saanud viimase peal drilli üheaegseks lauluks-tantsuks. Äge on küll, kui profid lavajõud laulavad hundiratast visates ja ületavad inimvõimete piire. Nagu tsirkuses.
Ent nad ei eristu üksteisest ei sabaga ega sabata tähtedeks, sest on oma konveierikangelastegusid sooritades ühesugused. Muusikalivabriku töö.
Eesti universaalseimad iga žanri valdajad on Janika Sillamaa ja Bert Pringi.
Aga Janika on õnneks Londoni keskmisest kaugelt erilisem ja huvitavam.
Seninägematult hästi tantsiv ning vägevate lauluregistrite sekka saksofonil soleeriv Bert aga paneb punkti oma väga suure I peale kogu seda ülivõimekust naljaks pöörates. Ilkudes maitsekalt nii enda, staaritsemise kui lavade ümber pulbitseva geinduse üle.
Eliot kui ilmselt kassinimene, nagu meid tänapäeval olemuse järgi liigitada tavatsetakse, vastandab kasside elegantsi, isepäisuse, ülbuse ja naudingujanu koerte kariloomjale peremehetruudusele, kiindunud sõltuvusele ja ennastsalgavale teenerlusele.
Õnn on, et Vanemuise leidlik, vaimukas, stiile ja žanre põimiv uuslavastus laseb end lahterdada nii efektseks õnnestumiseks, et intriigid temani peaaegu ei küüni.
Kriitikute virin on ju tühiasi – kui midagi eriti head on valmis tehtud, selgub alati, kes selle palju paremini oleks teinud…

Kuldmuna muusikalide rivis

Mida võiks draamat ja vaimlemist ülistavatel kuivikkoertel olla uriseda selle üle, et Vanemuisest on saanud muusikaliteater ja et meer Laine Jänes andis nüüd pool miljonit krooni meelelahutusse. Et igavaid draamasid peaks toetama sellepärast, et keegi ei taha nende eest piletiraha maksta.
Väikest intriigi võiks ehk vissitada sellest, et nüüdne lavastus on Hartchenko teine katse – tantsuetendusega piirdunud esimene versioon käis vaid korra mitteametlikult laval, sest Albioni saarelt ei müüdud õigust. Nüüd müüdi. Ja tulemuseks saadi väga värske produkt.
Kui söör Webber augustis oma kuldmuna järjekordset koorumist vaatama tuleb, saab ta kindlasti kõvasti ja rõõmsasti naerda. Ka eesti keele kõla nautida – Leelo Tungal ja tütred on meie maheda maakeele sesse muusikasse mahutanud võrratult ladusalt.

05.08.2005