Vanemuise lavale Marqueze romaan ära ei mahtunud

Vanemuises lavale toodud “Sada aastat üksildust” on lavaliste kujundite poolest harali.
Kunstisaavutused on alati suhtelised. Võrreldes Hendrik Toompere viimase lavastusega “Põrgu värk” on Vanemuise “Sada aastat üksildust” inimestevahelise koostööna ebaühtlasem.
Peaaegu sama seltskonna loodud “Savonarola” Draamateatris ning “Põrgu värk” torkavadki silma tegijate mõttekaasluse poolest. Neis oli näha eesmärgiühtsust ja ühendatud pingutust, mis vaatajaid lõppkokkuvõttes veenab. “Sada aastat üksildust” on seevastu oma lavaliste kujundite poolest nii harali, et tekitab hulga küsimusi.
Laval toimuva tegevuse loomisel suudavad näitlejad ja muud lavastuse osised tekitada kummalise tunnetusliku seisundi, mis jätab vaatajale mulje, nagu puuduksid tegevust liigendavad ja jaotavad stseenid.
Kas sellises kastmes teater vastab kuidagi Gabriel Garcia Marqueze romaani “Sada aastat üksildust” vaimule? Kas teatris leiavad õigustust Marqueze teemad, mida autor ei soovigi ühelegi teatrile kasutada anda? Kasutab ju teater Toomas Hussari teksti, mis on loodud romaani “ainetel” ja milles autoriõiguse loogika järgi ei tohiks olla ühtegi romaanist pärit lauset.
Neile küsimustele vastuse leidmiseks tuleb vastata küsimusele, kas Vanemuise teatris näeb Marqueze romaani narratiivi ja tegelaskujude suurust. Vanemuise teatri tänast päeva arvestades ei ole seekord laval enneolematuid rolle sündinud. Kõige eredam roll on Jüri Lumiste paater Nicanor, groteskselt esitatud usumees. Riho Kütsari peategelane Jose Arcadio on keskmine ka näitleja enda loomeloos. Näitlejates on tunda abitust, justkui nad ei teaks, mida teha. Selget narratiivi laval pole.

Kõrgelennuline katse

Võiks ju öelda, et Vanemuise etendus jääb romaanile endale alla, kuid seegi määratlus oleks väheütlev. Ja pealegi ebaõiglane, sest autor pole andnud võimalust romaani vormilisi saavutusi teatrikeelde tõlgituga võrrelda. Küllap jääb see lavastus ajalukku ühe kõrgelennulise katsena jõuda suure kunstini.