Vanemuise laval jaburdavad soomlased

«Tuletikke laenamas» on Vanemuise 135. hooaja viimane draamalavastus. Tulekul on veel Ruslan Stepanovi tantsulavastus «Anathema» ja muidugi «Cats».
Eelmisena esietendus Sadamateatris «Veronika otsustab surra». Kuluaarides ümber ristitud – «Vanemuine otsustab surra». Selline on taustsüsteem.
Ja tuleb tunnistada, et pärast «Tuletikke» osutuvad sõnumid Vanemuise surmast pisut ennatlikuks. Mitte et see lavastus kunstilistesse kõrgustesse tõuseks, aga publikule meeldima hakkab see päris kindlasti. Noh, nagu komöödia, kui see korralikult tehtud on, seda ikka teeb. Ning korralikult ta tehtud on – ei muud.

Lugu on lihtne

Iseenesest on lugu lihtne – naine saadab külamehe Ant ti Ihalaineni (Asko Sahlmann) paari kilomeetri kaugusele naabrimehe juurde tuletikke laenama.
Teel Hyvärise (Ao Peep) manu kohtub ta vana sõbra Jussi Vataneniga (Indrek Taalmaa), kellega koos nad pikemale ringile eksivad.
Siis hakkab juhtuma. Ikka soome kombe kohaselt viin ja seelikud on need, mis külamehed vahelduseks ka soolaputkasse viivad. Paralleeltegevusena näidatakse, mis toimub, samal ajal kui mehed möllavad, nende kodutanumal. Tegemist on ju ikkagi romaani põhjal (1910) kirjutatud dramatiseeringuga.
Kavaleht kirjutab: «… selle romaani mehed on «geniaalselt välja mõeldud robotid» /- – -/. See on pilt maailmast, kus vaimsed väärtused täiesti puuduvad ja kus inimeste tegusid juhivad ainelised huvid.» Teksti kuulates see tõepoolest nii ongi. Kuid siit koorub ka lavastuse suurim puudus.
Teksti enese suured pöörded, uued jaburad situatsioonid on nii kutsuvalt lopsakad, et ainuüksi nende lavastamise peale on suurem osa energiat ka läinud. Samas jääb tagaplaanile nende inimeste olemus, nende olemise tühjus, mis ongi ainuke, mis lubab «soomlaste uskumatutel seiklustel» juhtuda.
Me näeme, et juhtub. Aga ei mõista. Et miks.
Ning sel juhul läheb kohati igavaks. Sünnib lonkav temporütm, on huvitav-naljakas, ja siis kohe igav.
Tõsi, Vihmar annab kolm-neli «soomlasliku käitumisloogika» nõksu. No näiteks, et kes iganes ka talutarre ei siseneks, istub ta paar minutit tukunuiana ja teeb siis maast ja ilmast juttu. Kuid see on väline. Samahästi võiksid kohtuda nii indiaanipealikud kui Soome talurahvas.
Indiaanlaste vaoshoitust me teame ja võtame seda paratamatusena, lähedaste soomlaste puhul tahaks siiski igal hetkel teada, mida inimene laval mõtleb. Millest tõukub. Kui loll või tark või tühi või täis ta parajasti on.
Nii juhtubki, et Vanemuise muidu suurepäraste näitlejate seas ja kõrval teeb seekord üle tüki rolli «autentne» soomlane Asko Sahlmann.
Mine võta kinni, kas asi on autentsuses või keelebarjääris laval, aga tema Antti on vaieldamatult kõige mõtlevam ja – ma ei oska paremini ütelda – puksuvam tegelane Pille Jänese hästi kujundatud laval.

Kriitiku spekulatsioon

Temast paistab kõhklusi. Et kas asjad ikka peavad nii minema, nagu nad parajasti lähevad? Ja kas saab kuidagi teistmoodi? Ei, perkele!, ei saa…
Ja ehk ka Riho Kütsari Mulo Partaneni tasuks eraldi esile tõsta. See mees on puhas silmaklappidega karakter. Ongi selline mees, kes laksab ainult otse edasi. Ka siis, kui ta iseoma teelt võõrale rajale keeratakse, siis paneb seda teed mööda otse. Ja peaga müraki vasta müüri!
Lõpetuseks. Veel kavalehte lugedes saame me teada, et autori (kes on meessoost) abielu lõppes enne, kui alata sai – selgus, et mõrsja on hermafrodiit, ja teise pikema suhte naispool valas ta genitaalidele väävelhapet. Kriitikupoolse spekulatsioonina – ehk oleks siin võimalik võti tüki tegemiseks…