Vanemuise lava vallutavad noored näitlejad

Laura Peterson, Ragne Pekarev, Markus Luik ja Martin Kõiv on neli noort Vanemuise näitlejat, kes astuvad juba järgmisel nädalal Tartu publiku ette – Sadamateatris jõuab Ingomar Vihmari käe all lavale dramatiseering Mati Undi novellist “Tühirand”.
“Me saame omavahel väga hästi läbi ja kuna Vanemuine tegi meile kõigile ettepaneku, siis pikka mõtlemist ei olnud. Saime küll pakkumisi ka mujalt, aga üksinda on võõrasse kollektiivi raske sulanduda. Koos on ikka mõnusam ja see oli suur pluss,” põhjendab ülikoolilinna tulekut Tallinnast pärit Luik.
“Kui oled kogu elu Tallinnas elanud, siis on Tartusse päris hea tulla. Ma ei tea, kuidas siin meeldima hakkab, aga praegu on küll mõnus. Mulle meenutavad siinsed õhtud veidi Krakovit,” toob Peterson paralleeli Poola linnaga, kuid lisab, et talle meeldib tegelikult Tallinn ka.
Järvamaalt pärit Pekarev aga teadis kohe, et pealinna ta tööle ei jää. “Tallinna ei tahtnud ma mingil juhul jääda – praegu vähemalt. Samas ei olnud ka mingit kindlat eelistust. Otsin lihtsalt uusi hetki, mida avastada,” lausub Pekarev.
Nelikust kõige rohkem tunneb Tartu linna Kõiv, kes on pärit Jõgevalt ning sattus siia käima juba põhikooli ajal. “Eks ma selline väikelinna vurle olen. Seetõttu meeldib mulle ka rahulikum elu. Tallinna ja Tartu elurütm on erinev. Ja see on fakt,” toob Kõiv välja levinud arvamuse, mida ka ülejäänud hoogsalt kinnitavad.
“Siin on elutempo täiesti teine,” ütleb Luik. “Inimesed kulgevad hoopis teisiti,” nendib Pekarev. “Kui ma siin ringi käin, siis on tunne, nagu ma kihutaksin kogu aeg,” lausub Peterson ning lisab, et tunneb Tartus puudust merest.

Milleks teater?

Küsimusele, miks neist on saanud näitlejad, on kõigil vastus olemas, kuid seda on raske sõnadesse panna. “Lihtsalt oli huvi selle vastu. Võib-olla oli põhjus ka selles, et isa oli näitleja,” arvab Sulev Luige poeg, kelle sõnul püüdis isa teda pigem teatrist eemale suunata.
Samuti teatriperekonnast pärit Peterson seevastu ütleb, et mingit vastuseisu kodus küll ei olnud. “Isa vestlesime pikalt küll ja need vestlused aitasidki selle otsuseni jõuda,” meenutab Peterson nelja aasta tagust aega.
Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja kasvandik Kõiv kinnitab, et tema huvi näitlemise vastu saigi alguse kooliteatrist ja kui oled juba hakanud mingit rada käima, siis sealt maha astuda on raske. Kõivu sõnul oleks tema teine valik olnud ajalugu, kuid saatus tahtis teisiti.
Ka Pekarevi huvi teatri vastu tekkis juba kooli ajal. “Aga mind huvitas kõik muu ka. Sportisin, laulsin ja tegin ka teatrit. Ju see pidi nii minema,” arutleb Pekarev, kellest oleks võinud saada ka edukas kinnisvarahaldaja, sest just seda ametit õppis ta Tallinna Tehnikaülikoolis enne lavakakatsete edukat läbimist. Praegust näitlejaametit nimetab ta aga elustiiliks.
Sarnaselt kursuseõele jõudis ka Luik enne lavakooli astumist kaks aastat ülikoolis avalikku haldust õppida ning nimekirjast välja jäädes oleks ta ilmselt kultuurivaldkonnast üsna kaugele liikunud. “Meile on lavakoolis alati räägitud, et peame oma valiku enda jaoks ära sõnastama, kuid sellist asja nagu kutsumus on väga raske seletada,” lausub Luik.

Helge tulevik

Teatrikoolist päris teatrisse tööle asumine verivärsketes näitlejates hirmu ei tekita. “Me oleme piisavalt noored ja võime pea ees vette hüpata küll,” lausub Kõiv.
“Ma juba ootasin seda aega, et saaks hakata rakendama neid asju, mida koolis õppisime. Kuigi Ingo Normet ütles kooli lõpus, et unustaksime nüüd ära selle, mis oli koolis, ja mängiksime teatris nii, nagu õigeks peame,” räägib Pekarev.
“Eks uude kohta tulles on ikka väike värin sees, aga see on hea. Kuigi meie jaoks on praegu natukene kummaline aeg. Kool on küll läbi saanud, aga me teeme ikka kursusekaaslastega koos teatrit. Kool nagu jätkuks, aga ei jätku ka,” iseloomustab Luik praegust perioodi.
Vanemuise draamatrupi taseme osas noored hinnangut anda veel ei julge, kuna lavastusi on nad näinud vähe ja paljusid siinseid näitlejaid veel ei tunnegi. “Aga kindlasti on meil olemas omad sümpaatiad, kellega tahaks koos mängida,” jätab Peterson nimed siiski nimetamata.
Noorte sõnul pole neile tähtis koht, vaid eelkõige võimalus mängida. “Kui on tööd, siis on juba väga hästi. Ja kui õnnestub ka, siis on topelthea. Eks selline ülim teater on silme ees küll, aga see võib olla ükskõik, kus,” räägib Luik. “See võib tekkida ju ka siin Vanemuises,” lisab Peterson ning ei taha ennustada, kui pikaks võiks kujuneda nende Tartu periood.
Loetud päevad enne esietendust vaatavad aga kõik neli noort lootusrikkalt tulevikku ning on täis energiat. “Ma ootan seda põnevusega,” ütleb Peterson. “Sisetunne on hea,” lausub Kõiv. “Kui publik tuleb, eks siis ole näha,” lisab Luik, kelle sõnul erineb praegune suuresti nendest töödest, mida tehti lavakooli ajal.