Vanemuise kui muusikateatri palgejooni
Sirp, Tiiu Levald
Kui jälgida muusikateatrite olelusvõitlust tänases maailmas, siis võib julgelt väita, et meie omad pole erand siin maakeral – kuulume terviku hulka. Olgu selle tõsiasja kinnituseks üks alapealkiri ajakirja Opera Now (märts/aprill 2011) esikaanel: „Miks poliitikud vihkavad ooperit”!
Kuid, vaatamata sõltuvusele rahast, meie mõlemas muusikateatris on ooper siiamaani küllalt hea tervise juures. Vanemuise ooperite nimistu on üldplaanis väga mitmekesine ja huvitav, kuid ajakava ja lauljate rakendusega seoses kerkib valulisi küsimärke.
Muusikalavastuste mitmekesiduse tagatiseks on kindlasti ennekõike järgmised eeldused: orkester on noorenenud ja tõusnud arvestatavale tasemele (nt on valminud Vanemuise Sümfooniaorkestri esimene CD, millel kõlavad E. Tambergi „Ballett-sümfoonia” ja viiulikontsert, solist A.-L. Bezrodny, dirigent M. Kütson) ning taas on Vanemuise ooperitrupis rida võimekaid noori, aga juba kogemustega lauljaid, kelle eesotsas põhiliselt juba toeka pagasiga hea muusik-dirigent Lauri Sirp.
Vastuolulise isiksuse, kuid vaieldamatult koloriitse teatrijuhi Kaarel Irdi kunagi välja võideldud kombinaatteater suhteliselt väikeses linnas nagu Tartu on kindlasti ainuvõimalik variant, kui silmas pidada majanduslikku ökonoomsust. Tugeva draamatrupi ja rahvusvahelise koosseisuga balletirühmaga ühises katlas keemine lisab sageli etenduste kvaliteedile nii mõnedki temperatuurikraadid juurde. Ooperi ja muusikali kooslus on isegi Pariisi Théâtre du Châtelet’ eksistentsi leevendaja. Kui vaadata Vanemuise mängukava, siis ilmneb üks ooperilauljate seisukohalt küllaltki kurb asjaolu – repertuaari osiste ebaproportsionaalsus. Tegin veidi statistikat: hooaja jooksul on kavas Massenet’ „Manon” ja Puccini „Butterfly” kolmel, Verdi „Rigoletto” kahel, Mozarti „Figaro pulm” kaheksal, Offenbachi „Orpheus põrgus” (operett) kümnel ja Purcelli semiooper „Haldjakuninganna” kuuel õhtul, pluss kaks balletietendust „Petruška pärastlõuna”, kus ju kolmandik etendusest on vokaaltsükkel „Šeherezade” (solist Karmen Puis) ning hooaja lõpus esietenduv Donizetti ooper „Maria Stuart” kolmel õhtul.
Muusikalide näitajad on aga seesugused: Lloyd Webberi „Evita” 22 ja Rodgersi „Helisev muusika” 28 korda hooajal pluss etendused Nokia kontserdimajas. Lisanduvad muusikalid lastele: Ehala „Nukitsamees” – 15, Pajusaare „Detektiiv Lotte” – 8. Lastele etendub veel „Appi! Ooper!” neljal ning orkestripille tutvustav muusikatund „Lotte ja Bruno” kuuel korral. Viimane on muuseas äärmiselt õnnestunud ettevõtmine: dirigent Tarmo Leinatamm tutvustas (20. II ) muheda huumoriga orkestripille ning Gerli Padar ja Robert Annus lustisid täiel rinnal ja kõlava häälega, nautisid nii laule kui lastega suhtlemist. Kuna muusikatund toimub Vanemuise väikeses saalis, siis tundus mulle põsemikrofon nende kahe artisti puhul küll täiesti ebavajalik! Kui mõelda siia juurde lastele mõeldud draamaetendused, siis võib kindlalt väita, et Vanemuine on tulevase teatrikülastaja eest väga hästi hoolt kandnud.
Mida aga tähendab ühele ooperilauljale laulda vaid kord hooajal Verdi Rigolettot ja Gildat või pikkade intervallide järel Massenet’ Manoni? Kuidas suudab laulja end hoida sellises vormis, et kuulaja alati rahul oleks? See on probleem, millega peab ilmselt laulja ise hakkama saama. Isegi suured, maailmalavadel rändavad lauljad täiendavad oma võimalusi soolokavadega, kammermuusikaga. Rikastab see ju oskusi ega lase pillil rooste minna! Kindlasti nõuab see ettevõtlikkust ja isiklikku initsiatiivi. Vaid vähestele kukub sülle see õnn, et kutsutakse mõnd suurvormi või uudisteost ette kandma. Kes end ületavad, nende puhul on ka resultaat kuulda!
Olen aastate jooksul kuulanud-vaadanud piisaval hulgal Vanemuise etendusi ja võin seega teha ka üldistusi. Viimaste aastate „Hoffmanni lugude”, „Manoni” ja „Figaro pulma” järel on praegune Purcelli semiooper „Haldjakuninganna” (5. II ) kindlasti ere elamus just muusikalise teostuse poolest. Julgen väita, et pärast Tõnu Kaljuste stiilseid Haydni ooperite esitusi Nargeni Ooperis on nüüdne Purcelli interpretatsioon oma stiilipuhtuses nauditav. Lauri Sirbi juhatatud Vanemuise orkester kõlas Sadamateatri rõdult kompaktselt, heade strihhidega. Briti Orpheuseks tituleeritud Purcelli muusikaline fraas oli elegantne ning lauljate ansambel igati stiilne. Karmen Puis ning Mati Turi on barokkstiilis kindlalt kodus, aga ka Pirjo Püvi, Alla Popova ja Merle Jalakas laulsid oma muusikalised numbrid võluva kerguse ja stiilitundega. Suure häälega Mart Jakobson ja Atlan Karp olid oma rollis imposantsed ning tõestasid, et ka nii mahukat häält on võimalik kuulajale läkitada kergemalt, kontsentreerituma tooniandmisega, mida eeldab barokiajastu. Kindlasti on töös lauljatega andnud oma parima kontsertmeistrid Jana Rand-Sirp ja Irina Oja. Stiilivõlule andis lisa Ele Sonn klavessiinil.
Saša Pepeljajevi lavastused Eesti teatrites on alati tekitanud elevust ja dispuuti. Seekordne äärmisesse tehnokraatiasse laskuv fantaasiate koosmäng kostüümikunstnik Liisi Eelmaa materjali- ja värvimängudega on jahmatavalt vaba lennuga. Karkassiks on ju Shakespeare’i „Suveöö unenägu”, mille kaunistuseks on loodud Purcelli muusikalised numbrid. Kelmikas lõbutsemine inimlike nõrkuste arvel on selles lavastuses saanud uskumatu ja vaimuka teostuse. Tehnokraatlik pillerkaar on lauljad seadnud ülikeerukasse, sageli lausa ekstreemsesse situatsiooni, kuid kõik tulid võitjatena välja. Lavastuse põhjaliku analüüsi tegi üle-eelmises Sirbis Kristel Pappel. Lisan omalt poolt ühe märkuse: liiga palju tekitatakse atribuutika liigutamisel müra. Purcelli muusika on täiuslik oma barokselt õhulises ilus ning iga nüanss väärtuslik, seega ei vaja vahest „täiendust” lisahelide näol!
Ja nüüd muusikalidest. On vist tänase päeva paratamatus, et see žanr kui niisugune on populaarne. On kindlasti tervitatav, et poplauljad saavad heade lavastajate käe all oma võimeid realiseerida teatrilaval, kus kontakt publikuga on intiimsem kui näiteks linnahallis või nüüd Nokia kontserdimajas. Samuti on hea, et laulvad näitlejad ja tugevate näitlejavõimetega ooperilauljad saavad oma pagasisse juurde nii mõnegi hea rolli. Ja mis seal salata, koguvad ka populaarsust!
Georg Malviuse lavastused on peaaegu alati mind raputanud, olgu need olnud Tallinna Draamateatris, Estonias, Vene teatris või linnahallis. Tema eksimatu rütmitunne lavastuse ülesehitamisel ja võime tuua näitlejate vaimuannetestenergeetikast viimne kui piisk välja on uskumatult tabav ja mõjus. Ei häbene öelda, et minule avaldas Webberi „Evita” Vanemuise suurel laval palju suuremat mõju kui omaaegne filmivariant. Lavastajal on õnnestunud saavutada Maarja-Liis Ilusa ootamatu küpsemine nii laulja ja kui näitlejana ning jõuliselt sugestiivne rollikäsitlus Vaiko Eplikult, keda iseloomustab väga hea sõnaselgus ka laulus. Meisterlikult täpne oli Palle Palmé (Rootsi) valgusemäng ning trafaretivaba Igor Barberići (Horvaatia) stiilne ja temperamentne tantsuseade. Ju vist mängis rolli seegi, et käisin etendusel Vanemuises, kus laval toimuv ei ole forsseeritud ja kus orkester kõlas oma normaalses tasakaalus (dirigent Tarmo Leinatamm).
John Kanderi „Ämbliknaise suudluse” etendusel (18. II ) mõjus meeltele enim Tanja Mihhailova. Tema hääl on rikkalik, tantsus ja lavalises olekus loomulikku graatsiat, elegantsi. Ja muidugi mõjub looduselt kaasa saadud olemuse sugestiivsus ja füüsiline ilu – just temasugusele on õnn end sellises keskkonnas ehk Vanemuise laval rakendada! Teos on sündinud argentiina kirjaniku Manuel Puigi samanimelise romaani alusel, mille sotsiaalsed ja psühholoogilised probleemid ning ühiskonna teravate konfliktide käsitlus on muusikali hollywoodlikku rüüsse mahutatud. Lavastaja Roman Hovenbitzer (Saksamaa) on suutnud tekitada lavastuses päris mitu eredat stseeni. Lauri Liiv ja Koit Toome on omas žanris kindlasti head, mängulises plaanis isegi üllatavad. Hästi sobitusid poplauljatega Karmen Puisi ja Siiri Koodrese hääled südamlikus kvartetis lavastuse I vaatuses, väge ja võikust kiirgas Taisto Noore vanglaülema väga reljeefselt välja joonistatud rollist, kus kaduma ei läinud ühtki silpi.
Seoses Rodgersi „Heliseva muusika” etendustega (4. ja 5. III ), mida nägin nii Birgit Õigemeele kui Hanna-Liina Võsaga peaosas, tahan puudutada üht põhimõttelist küsimust. Ja see on – ruum, akustika, helitehnika ning artist, kes laulab ja kõneleb vaheldumisi. See probleem ei ole sündinud nüüd ja praegu ega ainult seoses Nokia kontserdisaaliga. Sama oli linnahallis ja on ka teatrisaalides esinenud. Värskelt lisandus sellele Ehala „Nukitsamehe” aasta tagasi nähtud etendus Nokias, kus pidin lapsele seletama, miks heli on nii tugev ja miks tekst saali nii kehvasti kostab – helitehniline praak oli täielik. „Heliseva muusika” helikvaliteet oli seekord küll parem, kuid ikkagi häirisid probleemid balansis. Kui keelpillide fraseerimine mattub taldrikute ja trummide mürasse, kaotab ju selle muusikali meloodia oma põhiväärtuse. Teine probleem tuleneb saali suurusest: kui Vanemuises nähtud „Evita” ja „Ämbliknaise suudlus” tõid minuni näitleja miimikanüansid, siis Nokia saalis see luksus puudub. Mulle tundub, et lavastaja Ain Mäeots on „Heliseva muusika” lavastusega läinud vahest kergema vastupanu teed, kuid on olnud hea näitejuht. Eriti meeldis Birgit Õigemeele,
Maarja Miti, Külliki Saldre, Karmen Puisi ja Eva Püssa stambivaba rollikäsitlus ning lavastaja ise Max Detweileri kameeleonina värve muutva persooni rollis. Õigemeele ja Puisi laulmise kvaliteet oli selle etenduse eriline boonus: mõlemal on rikka värvipaletiga, kauni tämbriga hääl, mida kumbki vastavalt oma žanrikuuluvusele ka maitsekalt rakendas. Kogu selle jutu iva on muidugi idealistlik ja mina pole pädev nõuandja, kuid soovin väga, näha soodsamat pinnast metseenlusele. Teater ei peaks siis olema vaid muusikali ori, et oma perel hinge sees hoida.