Vanemuise „Koidula veri” tekitab vastakaid arvamusi
Merilyn Merisalu, Tartu Ekspress
Ain Mäeots lubas, et „Koidula veri” tuleb pööraselt naljakas ja traagiline, aga välja tuli parajalt muhe ja kohati nukker lavastus.
Pööraselt naljakat polnud seal minu jaoks midagi. Jah, oli naljakaid kohti nii näitlejate mängu kui ka absurdse teksti pärast. Nutma ka midagi ei ajanud. Iseasi, kas oleks pidanudki.
Loo lõpplahendus videolõiguga Koidula ümbermatmisest oli küll magusalt mõrkjas, aga mõjuvaks tegid selle eelkõige Ruja muusika ja Urmas Alenderi hääl. Koidula tekst tundus pigem teisejärguline. Seda enam, et teisel etendusel Lydiat ennast lavale ei jäetud.
Hoogsad proovid vs konkreetne lava
Jõudsin nende kolme vaatuse jooksul päris mitu korda puudust tunda hoogsatest proovidest ja katsetustest, kuidas üht või teist asja laval välja mängida. Hakkasin igatsema oma esimese kuupuhastuse üllatusest toibunud Lydia (Ragne Pekarev) uudishimulikku ronimist isa tooli otsas ning seda, kuidas Juhan (Ott Sepp) hullumajas relvaga mängis, ja palju muudki.
Muidugi oleksid kõik need vürtsid etendusele pikkuse osas veelgi rohkem maksma läinud. Vean kihla, et minu vasakul käel istunud vanem paar, kes esimese vaatuse ajal teineteisele kurtsid, et midagi aru ei saa, ning teise ja kolmanda vaatuse ajal juba kõhukorinaga etenduse pikkusest teada andsid, hakkaksid minu soovitud lisaväärtuste üle valju häälega protestima.
Üle kolme tunni pikkune sisukas lavastus endale vaba mänguruumi lubada ei saa, sest tänapäeva teatripublik on, nagu ta on. Viis tundi suudetakse nurisemata istuda vaid mõnd „Tõe ja õiguse” osa vaadates. Sedagi teevad vaid andunud linnateatri austajad.
„Koidula veri” on omaette manifest mitteprofessionaalsetele näitlejatele. Ühest küljest kultuuriloost tuttav Koidula teater, kus teatritegemist Eestis alustasid harilikud töömehed. Kleidi pidi selga tõmbama teiste seas ka Lydia vend Harry, kes muidu orkestris mängis ja isa lehe tegemisel aitas.
Pakk annab silmad ette
Teiselt poolt annab teatrikooli lõpetanutele silmad ette postipapat mänginud Rein Pakk, kes nooruses vaid aasta lavakunsti õppis. Pakk on oma rollis viimase kriipsuni täpne, ent samas mängib laval selle sõna kõige ehedamas tähenduses.
Pekarev teeb Koidulat mängides seni vast elu rolli, Ott Seppa oli vahel küll halvasti kuulda, aga nii tema tsaar Aleksander II kui ka Juhan Liiv on muhedad ja nauditavad mehed. Riho Kütsar pani aga esimest korda mõtlema, mis mees see lätlane Michelson ikkagi oli.
Kommentaare on Vanemuise „Koidula veri” saanud igasuguseid ja seda nii neilt, kes on tükki näinud, kui ka „loomulikust intelligentsist” asjatundjatelt. Ühed kiidavad, et pole tükk aega midagi nii head näinud. Teised torisevad, et kas ikka tohib ülla ajalooga niimoodi ümber käia, ega usu, et vanasti nii kõvasti karjuti.
Teisipäevase saalipildi järgi võib öelda, et vastakaid arvamusi tekitanud lavastusele pileteid veel jagub. Praegune furoor asja ümber äratab aga tõesti palju rohkem huvi, kui õnnestunud reklaamklipp seda kunagi teha võiks. Niisiis ei imesta ma eriti, kui nädala pärast on kõik etendused välja müüdud.
Pealegi, mis siis, kui Loone Ots ei olegi oma näidendiga väga mööda pannud ning laval rullub lahti see päris Eesti ärkamisaja loo kangas? Võime ju nii nagu Indrek Taalmaa mängitud härra Treffner küsida: „Liiv, sina oled mu oma lobaga ära tapnud. Minust haige inimese teinud. Mõnikord mõtlen, et ehk on sul õigus. Äkki on nii, et sina räägid tõtt, aga mina olen nii loll, et ei saa sellest aru?”
Galileo Galilei naerdi välja, kui ta ütles, et maakera on ümmargune, mitte lapik. Jääb vaid loota, et ehk ei lase isehakanud kriitikud Otsal nii saatuslikult aadrit kui sellel mehel.