Vanemuise kassimuusikal väsitab oma pingsusega

Tihti arvavad paljud, et muusikali arvustavad kriitikud otsivad selles mingit erilist kunstilist väärtust ja kui nad seda ei leia, siis teevad kohe maha. Arvan, et see kõik on hoopis keerulisem.
Muusikali vorm on meelelahutuslik, sisu on tavaliselt üsna lihtsakoeline, põhiline on muusika ja laulud. Loomulikult ei pea kõik olema suur kunst, kuid mingi väärtus võiks ikka igal asjal olla.
Muusikali puhul on oluline, et see kuulub kergete žanrite hulka. Inimene vaatab ja lustib. Minu jaoks oli aga eelmisel neljapäeval Vanemuise suures majas esietendunud «Cats» eelkõige huvitav kui sotsiaalne nähtus.
Tegemist on hüpnoosimasinaga. Publik sõna otseses mõttes köetakse üles. Viiakse rütmi, muusika ja eriefektide abil ja kooskõlal sellisele emotsionaalsele tasandile, et ta ei pruugigi enam osata kogu asja kõrvalt vaadata.
Muusikal on imepärane võime haarata vaataja väga tugevasse afekti. Hea psühholoogilise teatri puhul on sisse- ja kaasaelamine tegelastele ja loole positiivne, muusikali puhul tundub mulle, et selles on ohumärke.

Show, show, show
Kuna kõik laval toimuv oli tohutult intensiivne, ei mingeid hingamispause, show, show ja veelkord show, siis väsisin juba esimese vaatuse lõpuks nii ära, et pidin pead murdma mitmesuguste küsimuste üle.
Miks ometi kassid (miks «Cats», sellest saame kõik aru, see oli lihtsalt vaja Vanemuisel ju ära teha, kuis siis nii, et seda muusikali ei tee), kus ma olen, mis siin toimub?
Mis on juhtunud mõne aasta jooksul Vanemuise teatriga, miks mulle tundub, et igas kassis vaatab publikule otsa teatrijuht, pilgus sügav veendumus, et näete – jälle tegime ära ja publikut on ja publikule meeldib ja meile meeldib ja kõik on nii-nii hästi?
Võib tunduda tõesti, et sattusin etendusest saadud väsimuse tõttu uitama kuhugi üsna skisoidsele väljale, kuid esimese vaatuse lõpus toolilt tõustes oli täpselt selline tunne, nagu oleksin kaks tundi, pea kuklas, vaadanud ilutulestikku. Samasugune efekt – raha lastakse õhku.
Kuna tegemist on läbi ja lõhki kommertsprojektiga, siis jääb mulle suureks mõistatuseks, miks ikkagi toetas kogu üritust Tartu linnavalitsus peaaegu poole miljoniga.

Üle kõige väline külg

«Catsi» puhul on paratamatult domineeriv väline külg – kostüümid, lavakujundus, tants, valgus, laul, video jmt. Mingisugusest sügavast sisust ja huvitavatest rollisooritustest pole mõtet rääkida.
Riina Degtjarenko lavakujundus on küll maitsekas, aga igav. Järjekordselt on otsustatud peaaegu tühja lava kasuks. Videoprojektsiooni abil on kujutatud tähistaevas ja suur kuu. Kuu peale ilmub aeg-ajalt kassi nägu, tähed on kui kassisilmad.
Eri suuruses prügikastid, mis on kujunduse põhiosa, mõjuvad minu arvates kohe eriti kulunud elementidena.
Prügikastid oma kujult on küll igati funktsionaalsed – nendega saab kujutada paljusid muid asju, nad annavad palju lahendusvõimalusi, kuid siiski on mindud liiga kerget teed.
Näha on, et kunstnikul on väga häid eeliseid olla hea ja huvitav teatrikunstnik, aga katsetamisjulgust on jäänud väheks.
Sedasama võib öelda ka kõige muu kohta, mis laval toimub. Midagi labast otseselt ei ole, Gerly Tinni kostüümid on efektsed, Palle Palmé valguskujundus professionaalne, tantsul ja laulu pole ka midagi viga, aga see kõik on tehtud nii, et kuskil ei tekiks veidraid pause.
Ühesõnaga – kindla peale minek. Ja see on tüütu, igav ja kurnav.

Duracelli jänesed

Päris palju on lavastuses leidlikke lahendusi, aga ka need tunduvad üldises möllus liiga pingutatud. Ja pealesunnitud naerutamine, vägisi efektitsemine läbib kogu lavastust.
Näitlejad, balletitrupp, lauljad – kõik on nagu duracelli jänesed, mitte kassid. Õõvastav kogemus.
Arvustuse alguses mainisin, et «Cats» pakkus mulle huvi eelkõige kui sotsiaalne nähtus. Seetõttu tuleb märkida, et esietenduse publik oli kuidagi kõhklev ja etenduse lõpuks üsna väsinud.
Vaatajad aplodeerisid küll, aga hõikeid ja braavotamist oli vähe ning obligatoorseks saanud esietendusjärgne püstitõusmine plaksutamise ajal käis suhteliselt aeglaselt ja venivalt.

Arvamused

Herdis Olmaru, teatriloolane
Minu meelest on Dmitri Harchenko valimine sellise tantsude ja liikumise poolest suure osakaaluga tüki lavastajaks väga hea valik.
Kostüümikunstnik Gerly Tinn väärib maksimumpunkte. Minu meelest on iga kostüüm kunstiteos.
Osatäitjatest on Bert Pringi väga šarmantses rollis. Ja Lauri Liiv on Eesti muusikaliteatri pärl. Ta on seda korduvalt tõestanud, et isegi siis, kui tal on väike roll, mängib ta selle meeldejäävaks.
Lavastuses on piisavalt ideid, millele kodus mõelda. Ma arvan, et teises vaatuses pääsesid ideed paremini mõjule.

Mari Nurk,Tartu Ülikooli teatriteaduse üliõpilane
Kõige suuremaks probleemiks oli lavastajale loo puudumine, mida ta asendas Aivar Tommingase mängitud Kõuts Testamenticusele suurema tähtsuse andmisega. Originaali murdmisega võeti endale aga väga suur ülesanne ja tulemus oli hoopis segasem.
Lavastusse oli tahetud lisada teist plaani, aga kuna «Catsi» lavaesteetikas on tähtis väline külg, siis tõsisemad toonid ei tulnud välja. Kaalukauss langes välise, show peale. Ja see saigi saatuslikuks – müra oli silmade ees liiga palju.
Glamuur ja kõik muu vajalik on lavastuses olemas, aga naljategemisega on üle pingutatud. Kokkuvõttes jäi mulje kabareest, kus tehakse naljaks see, mis on väärt naljaks tegemist, ja ka see, mis ei ole väärt naljaks tegemist.
Mõned leiud olid väga vaimukad, samas oli sedagi, mis tundus kõige taustal maitsevääratuse ja ülepingutusena.
Oli otsitud lõnga, mis läbiks üksikuid stseene, ja see oligi leitud, aga ei olnud lõplikult teostatud.
Lava oli üle koormatud. Seevastu vokaal oli väga hea, nii solistidel kui ka kooris. Rahvale esietendus meeldis, seda näitas suur aplaus ja püstiseismine. «Cats» on Vanemuisele kindlasti suur sündmus.

Iir Hermeliin, lavastuskunstnik, Tallinna Linnateatri peakunstnik
Kui ma hakkasin siin «Taarkat» tegema, siis ma märkasin, et Vanemuise naised tikivad ööl ja päeval kilomeetripikkuseid litriteridu. Ma mõtlesin: «Cats»… litrid… mis asja? Aga see glamuurilainetus, mis nüüd etenduses üle käis, oli super!
Põhikostüümid on trendikalt glamuurpungilikud, see on see, mida praegu kannavad eelkõige Vanilla Ninja ja ka Suntribe. Teistele lisaks on nagu rosinad näiteks rongikasside ja jaapani teema kostüüm.
Laval on väga palju märgisüsteeme. Ma usun, et mina suutsin neist viiskümmend protsenti välja lugeda. Kui kolm-neli korda vaadata, alles siis saab aru, millest kõigest lavastuse kostüümid räägivad. Need kannavad hästi narratiivi – kas või see tsuhh-tsuhh-tsuhh ETV seitsmekümnendatest, kogu see pedeteema ja transvestiidindus, vene iluuisutamine.
Maskid on samuti täpsed ja head, on tunda meistri kätt. Vaatajad näevad näolihaste liikumist, praktiliselt ei saanud aru, kas on mask või mitte.
Kokkuvõttes korralik glamuurikosk, kokteil, rosolje, assortii. Väga šeff muusikal! Nii lühikese ajaga nii massiivne lavastus välja tuua, kus on veidi alla kahesaja kostüümi, millel on nii palju detaile – täiesti hull lugu!

Fagira D. Morti,Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen toimetaja
Lavastuse kõige tugevam külg on kostüümid, need on absoluutselt superluks ja annavad kindlasti väga palju lavastusele juurde. Sellele järgneb laul.
Koreograafia kohta ei ütle ma midagi pahasti, aga tantsijad ei tantsinud oma osasid välja, kohati oli isegi piinlik vaadata. Need osatäitjad, kes laulsid ja tantsisid, olid vägevad, tantsutrupp oli kohutav.
Oli näha, mida balletitrupp tahab saavutada, aga puudu jäi oskusi või oli tehtud liiga vähe proove.
Vaadata võib, aga nende tantsunumbrite ajal, mida ei toeta laul, võiks silmad kinni pigistada.